Yes Sir I can Buggy
Elav filosoof ja mis seal salata, ka elufilosoof Matti Nykänen on öelnud surematu tsitaadi: Elämä on ihmisen parasta aika ehk elu elamine on inimese parim aeg.
Ma ei oska muud teha kui nõustuda tema tõdemusega, seda kasvõi äsjalõppenud tuuri põhjal.
Peamine, miks kahvanäod ( ning arvukalt ka kohalikke ) tee Ica linnast 5 km läänes asuva Huacachina oaasi äärde leiavad, peitub seda ümbritsevates liivaluidetes.
Need oma kõrgusega on muljetavaldavad ning peamise atraktsioonina on neist luidetest lauaga allalaskmine.
Põhimõtteliselt on võimalik ka päevaks laud üürida, sellega mäe otsa ronida ning alla lasta ja jälle üles ronida ja alla lasta ja jälle ... Maksab see lõbu ( mõtlen lauaüüri ) kuskil 20 krooni päev + saab kõva trenni üles ronides. Pisut laisematele, nagu ka allakirjutanu, korraldatakse aga kahetunniseid buggy – ehk bagituure, mis maksavad saja krooni ringis. Sel juhul kogutakse grupp kaheksakohalisse ( juht + 7 turisti ) bagisse, nagu ka pildilt näha võib ning peast segane juht hakkab sellega tüünidest üles – alla kihutama. Vahepeal on mõnede suuremate luidete otsas peatused, võetakse lauad välja, küünal alla ja anna minna, kahvanägu !!!
Esimene kord proovisin alla minna nagu lumelauaga ehk jalad laual ent sellest ei tahtnud midagi välja tulla ning loobusin. Kõik ülejäänud korrad lasin kõhuli lamades alla ning kaif oli meeletu. Mõistagi said kõik isiklikud kehaõõnsused koheselt liiva täis ent see kuulub asja juurde.
Kui kogu grupp oli alla lasknud, sõitis bagi mäe otsast alla, korjas grupi peale ning vahepealsete üle luidete kihutamistega taaskord uue mäeni ja nii kokku kuskil kaheksa mäesõitu.
Tõepoolest, meeletu kogemus ning jääb taaskord kauaks meelde. Eriti toovad muige näole muidugi need hullud bagiga allakihutamised umbes 45 kraadistest mägedest täisgaasiga. Juht oli tõepoolest segane ent selle eest talle ju makstaksegi.
Tagasitulles ning hostelli jõudes sai koheselt pea ees suurde basseini hüpatud ( peamine süü miks see ööbimispaik sai valitud ) ning kolm kilo liiva oma kehaõõnsustest selle põhja jäetud.
Homme pealinna.
Ma ei oska muud teha kui nõustuda tema tõdemusega, seda kasvõi äsjalõppenud tuuri põhjal.
Peamine, miks kahvanäod ( ning arvukalt ka kohalikke ) tee Ica linnast 5 km läänes asuva Huacachina oaasi äärde leiavad, peitub seda ümbritsevates liivaluidetes.
Need oma kõrgusega on muljetavaldavad ning peamise atraktsioonina on neist luidetest lauaga allalaskmine.
Põhimõtteliselt on võimalik ka päevaks laud üürida, sellega mäe otsa ronida ning alla lasta ja jälle üles ronida ja alla lasta ja jälle ... Maksab see lõbu ( mõtlen lauaüüri ) kuskil 20 krooni päev + saab kõva trenni üles ronides. Pisut laisematele, nagu ka allakirjutanu, korraldatakse aga kahetunniseid buggy – ehk bagituure, mis maksavad saja krooni ringis. Sel juhul kogutakse grupp kaheksakohalisse ( juht + 7 turisti ) bagisse, nagu ka pildilt näha võib ning peast segane juht hakkab sellega tüünidest üles – alla kihutama. Vahepeal on mõnede suuremate luidete otsas peatused, võetakse lauad välja, küünal alla ja anna minna, kahvanägu !!!
Esimene kord proovisin alla minna nagu lumelauaga ehk jalad laual ent sellest ei tahtnud midagi välja tulla ning loobusin. Kõik ülejäänud korrad lasin kõhuli lamades alla ning kaif oli meeletu. Mõistagi said kõik isiklikud kehaõõnsused koheselt liiva täis ent see kuulub asja juurde.
Kui kogu grupp oli alla lasknud, sõitis bagi mäe otsast alla, korjas grupi peale ning vahepealsete üle luidete kihutamistega taaskord uue mäeni ja nii kokku kuskil kaheksa mäesõitu.
Tõepoolest, meeletu kogemus ning jääb taaskord kauaks meelde. Eriti toovad muige näole muidugi need hullud bagiga allakihutamised umbes 45 kraadistest mägedest täisgaasiga. Juht oli tõepoolest segane ent selle eest talle ju makstaksegi.
Tagasitulles ning hostelli jõudes sai koheselt pea ees suurde basseini hüpatud ( peamine süü miks see ööbimispaik sai valitud ) ning kolm kilo liiva oma kehaõõnsustest selle põhja jäetud.
Homme pealinna.
posted by Lonely Rider at 02:43
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home