Ecuador`i järelhüüe

Teen nüüd kiire kokkuvõtte eelmisest maast, muidu jääb see samamoodi tegemata nagu Costa – Rica puhul ning detailidel on teatavasti kombeks ununeda. Vähemalt minu kõrvade vahel.
Jätame nüüd Kuuba välja ( Kuuba on Kuuba ), siis mina väidaksin et Ecuador üllatas mind selle reisi ajal läbitud maadest kõige rohkem. See on muidugi äärmiselt julge steitment mehelt, kes Honduurase päevaga läbib ent ikkagi.
Kõik kokku – loodus, linnad, inimesed, kultuur – sai mind esimesest hetkest ( või noh ok, teisest siiski ) alates armastama ning austama seda väikeriiki.
Inimeste headus, mis osaks sai, oli meeliülendav. Naiste kaunidus ( rohkelt hispaania verd ) ning saledad ( ehkki piisavalt vormikad ) kehad jätsid paljude eelnevalt läbitud riikide õrnema sugupoole esindajad teisele kohale.
Et kogu jutt siiski liialt turistilikult lääge ei tuleks, lisan siia pisut fakte ka n-ö. köögipoolelt.
Peale seda kui kohaliku rahaühiku sucre kurss 1999. aastal kaotas väärtusest viis korda ( USD suhe 1: 5 000 aasta lõpuks 1: 25 000 ), mindi 2000. alguses täielikult üle dollarile ning see on siis kasutusel siiani. Reform omakorda tingis siis selle et hindade kallinedes ning n-ö. õigete hindade saabudes polnud kohalikel enam vara praktiliselt midagi osta. Seetõttu on siiani kesklass ( mis teatavasti on ühiskonna alustala ) äärmiselt õhuke ning huippurikastele vastandub üle poole elanikkonnast, kes peab päevas alla dollariga läbi ajama. Need kontrastid joonistuvad tänavatel äärmiselt hästi välja. Harvad pole pered, kus pereisa teenib 20 – 30 dollarit nädalas ning peab sellega lisaks endale ja abikaasale ka kümmekond last ära elatama.
See on nüüd pisut käisest tõmmatud fakt ent mulle on kuskilt lugedes meelde jäänud justkui oleks alla 25. aastaste osa kuskil 65% elanikkonast. Seega need probleemid vananeva rahvastikuga mis Õhtumaades on, siin puuduvad ent asjad on just vastupidi.
Suguline läbikäimine algab paljudel juhtudel 12 – 13 aastaselt ning mõni aasta vanemad emad pole mingi haruldus. Eriti hull on asi indiaaniperedes kus abiellutakse 13-15 aastaselt ning koheselt ka lapsevanemateks saadakse.
Rääkisin ühe belgia vabatahtliku tüdrukuga, kes siinses koolis abiõpetajana pool aastat töötas ning tema sõnade kohaselt on põhikooli viimase klassi tüdrukutest suur osa juba emad . Lisaks koolile tuleb seega ka lapse eest hoolitseda, kolm korda päevas süüa teha, pesu pesta ning koristada.
Ehkki riiklik statistika toob imikute surevuseks välja 4 %, on see kordades suurem.
Rasestumisvastased vahendid on tundmatu sfäär ning tugev katoliiklik usukeskond keelab loomulikult ka abordid. Viimaseid nagu ikka, tehakse siis põranda all ning vastavalt sellele on ka illegaalsete raseduse katkestamiste läbi surevate neidude arv suur.
Kogu eelpool toodud jutt pole tingimata see, mida turistil teada oleks vaja ent see on elu, mille eest pole kasvõi tänavapilti vaadates võimalik silmi sulgeda. Igas ühiskonnas on omad probleemid.
Lõpetaksin siiski positiivselt ning olen veendunud et leian kunagi tee tagasi sellele imepärasele maale. Järgmisel korral loodan Ecuador`is siiski kauem viibida kui need 12 loetud päeva, mis nüüd osaks said.