Kammpäkk mäestikku

10F koht Star Peru lennukompanii uhiuuena tunduva Boieng 737 pardal tähendas ainult ühte – istumist keskmise avariiväljapääsu juures ning sellega seoses topelt jalaruumi. Järjekordselt ei saa alahinnata põhjamaise karguse mõju latiinoverele, antud juhul äärmiselt sümpaatsele check in`i kaunitarile . Ei oska öelda, mis istekoht meesametniku puhul kukkunud oleks ent parem on sellest mitte mõelda.
Sama diili ehk lennu pealinnast Cosco`sse oli võtnud ka üks teine hotellielanik, 30 – aastane ameerikamaallane Derrick kes aga viimased kaks aastat on inglise keele õpetajana Paraguay pealinnas Asuncion`is figureerinud ning elatist teeninud. Praeguse, kahekuise puhkuse ajal reisinud Ecuador`is ning Peruu`s ning Boliivia oma järge ootamas.
Lennujaama sõiduks võtsime sama takso et kulusid vähendada ning taksojuht lubas veel sellestki hinnast alet teha, nimelt tavapärase 20 sol`i ( 6.60 USD ) asemel 19.90 ära visata.
Hommikune miljonilinna liiklus on muidugi hommikune miljonilinna liiklus. Päris reisi alguses, tulles põhjamaisest keskkonnast, kus emotsioonid elatakse sissepoole ning ärritudes kirutakse nina alla, päris alguses häiris mind siinne üks-käsi-roolil-teine-signaalinupul sõidustiil ent inimene harjub ju teadupärast kõigega. Samas olen ma veelgi seda meelt et kui ees on ummik siis ristmikust saja meetri kaugusel ning rea lõpus seisva autojuhi närviline signaaliandmine seda liikuma ei pane. Ning mõistagi ei ole ta üksik sõdur lahinguväljal. Ent ma olen siin alles lühikest aega viibinud ning ei tea kõiki nõkse. Täna hommikulgi, istudes tagapingil ning vaadates taksojuhi signaalitamist ning rusikavehkimist autoaknast, mõtlesin taaskordselt et mina viibin siinses keskkonnas ajutiselt ent sina mees närvitsed samamoodi ka homme, ülehomme ja 10 aasta pärast, seniks kuni varbad külmad on. Usun siiski et võidab see kellel elu lõpuks närvid vähem perses on.
Teenindus pardal oli super ning olgugi et tegu oli vaid tunnise õhulennuga, said reisijad oma värsked sändvitsid ning koogikesed kätte. Seega, soovitan julgelt seda kompaniid, sest ise ma Star Peru teenuseid tõenäoliselt enam ei kasuta, vaid ülejäänu peruumaast möödub taaskord bussiaknast välja vaadates.
Sihtpunktis kotieskalaatori juurde saabudes mängis seal kuueliikmeline rahvuslik vilepilliansambel melanhoolseid viisikesi. Samas pakuti mõistagi ka oma plaati ning muud nänni müüa. Eks iga lugeja võib ise arvata, kas nad mängivad seal 24h või ainult siis kui lennukitäis turiste käeulatusse saabub. Mina arvan et esimene variant.
Lima umbes 500 m kõrgune paiknemine merepinnast vahetus tunnise lennu järel 3300 m peale ning avaldus see eelkõige temperatuuri muutuses. + 30 muutus käigult +13`ks ning sandaalide ja shortsidega kahvanägu tundis koheselt muutusi oma varbavahedes.
Pluss muidugi koduseks saanud hapniku puudus, juba sajameetrise kõndimise järel tekkiv sügav hingeldamine ning üleüldine lõtv olek. Täiesti müstiline ikka, milliseid muutusi inimorganism läbi teeb kõrguste muutudes ent ega muud varianti pole kui aklimatiseeruda ning asja rahulikult võtta.
Edaspidiste päevade suhtes on mingi kondikava olemas ent lõpliku otsuse langetan homme hommikul. Väga võimalik et järgmised 5 – 6 päeva saavad äärmiselt sisutihedad olema ning suuremaks raporteerimiseks mahti ega ka võimalusi üleliia palju ei jätku ent päev korraga.
Väljas on + 8 ning vihm jäi just järgi. Tulge teiegi siia sooja nautima.