Kultuurikolmapäev

Ühte pean kohe alguses ütlema.
Linn on suur ning seda mitte niivõrd ehk elanikearvu ( u. 2,5 miljonit ) poolest, kui just pindalalt. Kogu mägedevaheline org on täis ehitatud ning paljud mäenõlvadki ja mõnest kõrgemast punktist vaadates ei paista lõppu tulevatki. Tõsi, ” tänu ” ümbritsevatele mägedele on linna laienemine võimalik ainult põhja – lõuna suunaliselt ent seda enam leiab see kasutust.
Hommikul suundusin linnaekskursioonile, mis algas El Panecillo mäest, kus teatavasti kõrgub 44-meetri kõrgune La Virgen de Quito ehk Quito Neitsi kuju. Ühe suurema turismimagneti kümme meetrit maapinnast asuvalt vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade ümbritsevale linnale ning mägedele. Seal olekski parem hommikul käia kui veel pilved pole madalale laskunud ning mis seal ka salata – pärastlõunane vihm alanud. Jutuväliselt tahangi öelda et Ecuadoris eksisteerib kaks aastaaega ehk maist septembrini kestev suvi, mil ei saja ning kogu ülejäänud aeg kestev nn. talv, mil sajab ja mitte vähe.
Kuju juures käidud ning kohustuslikud turistipildid tehtud, suundusin vanalinna, mis oma kirikute ning hoonetega on ka äärmiselt suur territooriumi poolest.
Käisin paaris kirikus, milledest esimeseks suundusin kõige kõrgema ehk gootistiilis Basilica del Voto Nacional`i juurde et selle kellatorni ronida. Ega see ronimine eriti nõrganärvilistele pole, sest teha tuleb seda kitsastest treppidest ning raudredelitest ent kui kord juba üles, 70 m kõrgusele oled julenud minna, siis avaneb ka sealt fantastiline vaade.
Järgmiseks oli programmis La Compania de Jesus kirik, mis on tuntud selle poolest et kogu kirik, v.a. põrand, pingid ning maalid on üle kullatud. Maast laeni üksainus kullasära. 1605 alanud ning 160 aastat kestnud ehitustöö ajal kasutati väidetavalt 7 tonni kulda kiriku sisemuse ülevõõpamiseks.
Sees pildistada ei tohtinud kuna see ” kahjustab maale ”. Ütlesin siis et ei kasuta välku ning pildistan ilma selleta. Siis ... eeeeeee ” keegi võib repro neist maalidest foto järgi teha ”. Ma et las siis olla. Huvitaval kombel müügil olnud ametlike turismikaartide põhjal, kus suurem osa maale suurelt välja toodud, nende põhjal reprode tegemine on tõenäoliselt siis ilmvõimatu. Ent ma polegi loogikas kunagi tugev olnud. Siin on üks ametlik pilt kiriku seest.
Peale kirikukülastusi ning pisikese saju algamist kaalusin pikalt, kas suunduda üles TeleferiQo kompleksi, mis lisaks restoranidele – lõbustuspargile – suveniiripoodidele sisaldab ka konsolitega mägiraudtee, mis viib tõstab soovijad peale 2,5 km sõitu 2950 meetri pealt maapinnast 4050 peale.
Otsustasin siiski minna ning kohale jõudes käis juba tugev padukas. Samas, ega vist muudel päevadel ilm siin parem pole ning võtsin pileti üles. Positiivne oli muidugi turistihordide puudumine sellise ilmaga ent sellega see nimekiri ka lõppes. Üles jõudes tuli vihma, linn oli pilvede peidus ning kraade tõenäoliselt ainult mõned plussipoolel. Hingeõhk auras ja mitte vähe ning tagasi kesklinna jõudes tundus sealne +12 justnagu oleks aafrikasse sattunud.
Samas, kondliga mäenõlva üles ja alla sõites sai ka elamusi, näiteks sellise kui padukat tulles ning ümberringi müristades kuut minutiks lihtsalt kuristiku kohale peatus ning edasi ei soostunud minema. Lõpuks läks liikvele ning mu pea vallanud mustad stsenaariumid jäid täide minemata.
Homme aga juba uued atraktsioonid.