2. Lukashenko ja Valgevene vürstiriik

Vitebsk

Pühapäeva hommikul startisin Daugavpilsist Valgevene piiri poole. Mõne kõvema mehe jaoks oleks vahemaa linnast piirini kiviviske kaugusel olnud, lihtsurelikele võrdub see ca. 30 km.
On riike, mille vastu mul on juba pikemat aega huvi olnud ning Valgevene kuulub nende hulka. Kas tõesti on maa niivõrd hoolitsetud, linnad niivõrd puhtad, teed niivõrd korras nagu räägitakse või on need jutud rubriigist – linnalegendid?
Pühapäeva hommik piiril oli suhteliselt uimane ning suuremat tungi diktatuuri kantsi polnud, mu ees oli ehk kümme autot. Roheline kaart autole kehtis, Eestis tehtud tervisekindlustus mitte.
Kui kõik vajalikud ning osad mitte nii eriti vajalikud protseduurid selja taga, avaneski peale pooletunnist paberimajandust belorussia oma hiilguses.
Valgevene rubla kurss on suhtes krooni robustselt 1:200 ehk ca. 5000 krooniga saaks eesti inimene seal miljonäristaatust nautida, kellele see lõbu pakub.
Lugejate silmaringi laiendamiseks olgu veel öeldud, et riik ise on pindalalt pea viis korda suurem kui Eesti ning rahvaarv jääb napilt alla 10 miljoni.
Esimesed muljed maast olid justnimelt sellised nagu ma arvasin et on esimesed muljed maast. Puhtus, kord, tugev peremehekäsi.
Ok, Valgevenes on diktatuur ja rikutakse paljusid inimõiguseid. Piiri taha tööle, elama pääsemine on äärmiselt raske ning ma tunnen selles osas kohalikele kaasa, aga ... Aga puhtalt elukeskonnana, puhtalt maana on ta ääretult kaunis ning hoolitsetud ja tegelikkuses valdav osa elanikkonnast on uhked oma maa üle nagu pärast suheldes välja tuli.
Ametlikult Valgevenes töötud puuduvad, sest kes tööd ei leia, selle leiab luud kiiresti ning tänavad on tänulikud uute abikäte üle, kes neid läikima lööma asuvad. Mina ei ole õige inimene siin analüüsima, kas slaavi inimene on suuteline ilma kõva käe poliitikata elama, küll aga maade võrdluses näiteks Valgevene vs. Ukraina pole vaja kahte korda arvata, kummas turist ennast paremini tunneb. Kes ei usu, käigu ise, sõitku sealses regioonis ringi ning siis vaidleme.
Aga tagasi reisi juurde.
Tegelikkuses ( üllatus, üllatus ) mul taaskord tegevusplaan puudus. Mõtlesin enne piiriületust et kui maa ei meeldi, olen paar ööd, kui meeldib, pisut kauem.
Kaarti lehitsedes otsustasin et peale piiriületust võtan kursi põhjas asuva Vitebski poole. Sõitnud mõned kümned kilomeetrid oli tee ääres varajastes kahekümnendates seljakotiga hääletaja, kes esitles ennast Sanjana. Talle mu selle päeva sihtpunkt sobis ideaalselt nagu välja tuli, kuna oli just Vitebskist pärit ning õhtul kell kaheksa pidi katusekivitehases oma vahetust alustama.
Kuna kiiret polnud, sõitsime suurematest ja väiksematest asulatest läbi ning klõpsisin kohustuslikke turistipilte.
Slaavlaste külalislahkus on teada-tuntud ning olen seda isegi aastakümneid nautinud.
Seetõttu polnudki imestada mu kaasreisija ettepanek, et võiksin tema pleisis ööbida ning kuigi ta läheb ööseks tööle, on mõned tema sõbrad õhtul vabad ning valmis mulle linna tutvustama. Hommikul töölt tulles võib aga ise näidata veel mõnda kaunist kohta.
Ja nii see läkski. Õhtul tehti mulle kultuurituur linnas, mis oma üle 1000 aastase ajaloo jooksul on ka sõdadel jalus olnud ent sellest hoolimata säilitanud oma hiilguse. Puhas ja hoolitsetud, pole vist mõtet enam lisadagi.
Silma torkas suhteliselt suur isamaasõja mälestusmärkide konsentretsioon ja et alati olid nende jalamil värsked lillepärjad ja –kimbud. Veel selgus et lisaks arvukatele enda arvates napolionidele on linnas ka päris Napoleon peatunud paari nädala jooksul ning seda sündmust mälestab ka postament linna keskuses.
Järgmisel hommikul käisime ca. 10-meetristelt kaljudelt järve hüppamas ning peale seda jätkasin oma teekonda lõuna suunas