Burgas & Stara Zagora

Kui Varna on Bulgaaria tähtsaim kuurortlinn, siis Burgas, 130 km lõuna poole, tähtsaim kaubasadam.
Seda et linnal hästi läheb, oli ka tänavapildist näha. Tegelikult, kui ma nüüd väga palju puusse ei pane, siis Varnal endal lennuvälja pole ning turismivood käivadki läbi Burgases paikneva lennujaama. See omakorda tingib selle et ka kõne all olev linn saab piisavat tähelepanu ( ning raha ) läbikulgevate turistihordide pealt.
On mis on, linn sümpatiseeris ning jalutasin seal pool päeva ringi. Turiste tundus suhteliselt palju olevat ning valdavalt makaronimaalt.
Ka Bulgaarias olen korra enne käinud, 2006. aasta jaanuaris veetsin sealsete sõprade juures nädala. Maa oma hinnataseme poolest on turistisõbralik ning kohalikel turisti võõrustades sama lai joon nagu slaavlastel ikka.
Pindalalt on Bulgaaria pisut üle kahe korra Eestist suurem ja rahvaarv jääb alla 8 miljoni ehk ollakse üks väiksematest EL liikmesriikidest.
Arengutasemelt, kui nüüd näiteks Rumeeniaga võrrelda, jääb Bulgaaria maha. Seda eelkõige infrastruktuuri poolest, millega ma ehk kõige rohkem kokku puutusin.
Shoppajale on maa suht paradiisi kehastus, sest ( tõenäoliselt Türgist toodud ) kaupa on palju, valik suur ning hinnad vägagi soodsad. Tõsi, 46,5 number jalga omavana jalanõusid naljalt ei leia, aga see on mõistagi minu probleem.
Mu Stara Zagoras elavad sõbrad ootasid mind juba ammu külla ning eelmine kord sealt lahkudes lubasin seda ka teha selle aasta suvel.
Linn ise on väike, 200 000 tuhande elanikuga ja taaskord turistipilgule vähe pakkuv ent sõprade olemasolu kompenseerib selle täielikult. Nagu ma juba mainisin, on bulgaarlased äärmiselt külalislahke rahvas ja mul ei unune siiamaani eelmine visiit, mil mind võõrustanud tüdruku ema võttis ennast nädalaks töölt puhkusele et eesti külalisele bulgaaria köögi shedöövreid nädala aja jooksul kaanest kaaneni serveerida. Täiesti uskumatu. Täiesti uskumatu.
Esmapilgul harjumatu on üks bulgaarlaste komme. Nimelt töötab nende kehakeel eitust ja jaatust artikuleerides täpselt vastupidi ehk jaatus on pearaputamine ja eitus noogutamine. Sellega ei harjugi ära, kui seal ainult lühemat aega viibida.
Teine, mis mulle kui mittesuitsetajale häirivaks on – minu statistika põhjal ca. 80% inimestest suitsetab. Vähemalt minu tutvusringkonnas sealsel maal on see protsent selline. Näiteks söögilauas on igal pereliikmel oma tuhatoos taldriku kõrval ning sigaretid ja tzäks mõistagi ka.
Palgad seal maal on väikesed ja näiteks 300 eurost tõõkohta peetakse heaks. Arstid teenivad ehk 500 aga nende koormused on teada-tuntud.
Muidugi, nagu ma ütlesin, on ka elu eesti omast pisut odavam ent siiski.
Oli siis pühapäev kui õhtupoolikul linna sisse sõitsin ning peale väikeste eksirännakute ( võõrustajad olid vahepeal elukohta vahetanud ) ka õige aadressi üles leidsin. Taasnägemisrõõm oli mõistagi suur ning rääkimist palju.
Bulgaaria noored, kes just välismaal elamas/tööl pole olnud, erilise keelteoskusega silma ei paista. Tony ( Antonia ), mu võõrustaja, räägib vabalt nii vene kui inglise keelt, teistega suheldes tekkisid ajutiselt kerged tõrked aga ta aitas sel juhul tõlkega.
Kokku veetsin seal kuus päeva ning efekt oli sama nagu Ukraina sõpradegi juures.
Kuhu sa ikka lähed, meil on sinuga tore ning jää siia elama.
Tony, ta uus boyfriend ning selle sõber üürisid kolmetoalist korterit ning seal ma pesitsesingi selle aja. Boyfriendil ning ta sõbral on muide suht naljakad nimed: ühte kutsutakse Kala`ks ( Kalanja ) ning teine on Dobre ( ehk siis hea bulgaaria keeles ).
Ega midagi sellist rääkida polegi, mis suuremale publikule huvi pakuks. Sõitsime kohalikes väikelinnades ringi, shoppasime, käisime õhtuti väljas söömas ning pidutsemas ja muud sellist staffi mis vanad sõbrad ikka teevad. Lahe.
Nagu juba eelpool mainisin, on sealsete inimeste külalislahkus äärmiselt liigutav ning see ei jäänud mu vimaseks visiidiks sellesse Musta mere äärsesse riiki.
14ndal, reedesel päeval tegin siiski südame taaskord kõvaks ning asusin hommikul teele. Eesmärgiks oli sõita Sofia kaudu Makedoonia piirini ning jõuda õhtuks nende pealinna Skopjesse aga läks pisut teisiti...