Kaks päeva Havanas
Kahe siinoldud täispäeva jooksul olen tutvunud kultuuri ning vaatamisväärsustega. Põhimõtteliselt, kui igas galeriis käia ei soovi, siis kahe päevaga saabki kõik suuremad ( ja osa väiksemaidki ) objektid läbi käidud.
Samas, lihtsalt ringi loivates võib sattuda kohtadesse ning olukordadesse, millest ükski turistigiid ei räägi.
Täna, jalutades bussijaama poolt vanalinna suunas, Jose Marti memorialist mööda, põikasin ühte kõrvaltänavasse et vett osta. Mingi hetke pärast selle ka leidsin ( kusjuures see protsess pole siin iseenesest mõistetav kauba defitsiidi poolest ) ent jätkates sama tänavat edasi hakkas ühel hetkel läbi võimendi tulevat lastelaulu kostuma ühest suurest koolimajast. Siis sinna ja uksest sisse.
Suur saal, koolilapsi ning õpetajaid täis ning mingi taidluskava käimas kella kahe ajal päeval. Istusin siis ka sinna ning jäin vaatama ning programm oli äärmiselt rikkalik. Aru mõistagi midagi ei saanud, kuna kuuba keelega on mul veelgi no hablar suhe ent visuaalselt ja emotsionaalselt oli kogemus meeliülendav.
Temperament, millega ettekandeid esitati, oli lõunamaalikult kuum, oli selleks siis tantsu – või lauluettekanne. Kõik ei kukkunud tõenäoliselt nii välja nagu proovides kavandatud ent sära laste silmis korvas selle täielikult. Pantomiimi ettekanne, koreograafilised etteasted, laulud, breikarid, väike nii 11 - aastane poiss sedamoodi räppimas et kogu saal lihtsalt tõusis püsti ning hoidis käsi üleval, modellishow. Viimase kohta tuleb seda öelda et ses etteastes ning nendest kostüümidest oli kommunistlik, range kasvatus küll äärmiselt kaugel ning liigutused mida umbes 12 – aastased naisealged tegid, liigitaksin mina poolpornograafiliste alla.
Elamus, mille ma sain, oli liigutavaim siinoldud aja jooksul seda eelkõige laste siiruse tõttu.
Asi, mis mind natuke hämmastas, oli see et õpilased tegid saalis vabalt suitsu. Minugi ees lasid hinnanguliselt põhikooli tüdrukud sigaretil vabalt ringi käia ent eks igas riigis on teadupärast omad tavad.
Enne koolimajja sattumist käisin kohalikul, Estadio Latinamericano pesapallistaadionil sooviga seal pilte teha. Paraku plaan läbi ei läinud, kuna turvad olid teist meelt. Väga suur baseball`i sõber ma pole ning reegleidki kõiki ei tea ent niipalju spordihuvilisena on meelde jäänud et koos jaapanlastega on kuubalased ühed maailma parimatest, pannes näiteks jänkidele jätkuvalt põske. Kohalik, Havana, klubi Industriales, on väga populaarne ning nädalavahetusetel toimuvatel mängudel 15 – 20 000 pealtvaatajaskond.
Bussijaamas käisin tänaseks ( kirja kirjutades on siin juba varahommik ) piletit ostmas ning sain suhteliselt varajasele ehk 08.40 bussile. Sõidan Santa Clarasse, siit 270 km allapoole ning nelja tunniga peaksime piletimüüja sõnade kohaselt kohal olema. Kohalike busside piletid pidid vähe maksma ent kaugsõidu omade hinnad nii väiksed polegi. Mina maksin selle reisi eest 18 CUC ehk kuskil 215 krooni.
Täna on neljapäev ning tagasilennupilet Cancuni on mul järgmiseks reedeks. Selle aja jooksul tahaks vahepeatuste kaudu saare allaossa jõuda ning siis sealt ühe jutiga pealinna tagasi tulla. Lennufirma Cubana büroos käies selgus kurb tõsiasi, et 7nda hommikuks neil pileteid reidile Santiago de Cuba – Havana, enam pole. See oleks nagu rusikas silmaauku olnud, kuna lennuk oleks pealinnas kell 11. 30 olnud ning tagasilend Mehhiko kell 13.30.
Mingi variant on veel see, et Guantanamo`st, kuhu nagunii minna tahaks teatava baasi tõttu, lendu üritada organiseerida. Juhul kui ka see ei õnnestu, siis tuleb bussivariant, pole taganeda kuhugi. Natuke alla 1000 km ja 16 tundi.
Lõpuks üks minu arvates suht uskumatu lugu.
Nagu rääkinud olen, üritatakse tänaval jalutades keskmiselt kolm korda minuti jooksul sigareid müüa. Nende vendadega on lihtne – vahid apaatselt otsa ning kõnnid edasi.
Täna pargis puhates istus aga mu kõrvale suht suurekasvuline macho vend, kellel oli seljas särk, mille ees luges Barcelona `92 ja selja peal boxer. Ma tegin siis suured silmad ning teades kuubamaa suuri poksitraditsioone, küsisin et kas on tegu selle ala esindajaga. Jah, vastas vend, ma võitsin 92. aastal olümpiakulla ning olen 10 x kuuba meister. Nüüdseks ammu juba tegevspordist loobunud ning töötab Hotel Inglaterra turvaülemana. Ma et ohoh, mis siis mehe nimi ka on? Ütles et Raul Betancourt või midagi sinna suunda. Et kui poksi vastu huvi on, siis Kid Chocolades korraldatakse iga nädalavahetus matshe ja võib vaatama tulla. Nüüd aga, my friend, võiksime tema hotelli minna ning sõprust paari mojitoga tähistada. Hakkasin kahtlema ning usun et peale mojitosid oleksin taaskord hullu sigaridiili tegemas olnud ning jätsin hüvasti.
Mul pole praegu mahti netist kontrollida ent usun et mingit Raul Betancourt`i Barcelona medalivõitjate hulgas pole. Ei päris - ega ka paraolümpia medalistide nimistus ent kes soovib võib ise järgi vaadata.
Veelkordne kinnitus sellest, et valge turist on tõeline puuhobune, kellele võib ükskõik mis legende rääkida ning see kuulab suu lahti. Side lõpp.
Samas, lihtsalt ringi loivates võib sattuda kohtadesse ning olukordadesse, millest ükski turistigiid ei räägi.
Täna, jalutades bussijaama poolt vanalinna suunas, Jose Marti memorialist mööda, põikasin ühte kõrvaltänavasse et vett osta. Mingi hetke pärast selle ka leidsin ( kusjuures see protsess pole siin iseenesest mõistetav kauba defitsiidi poolest ) ent jätkates sama tänavat edasi hakkas ühel hetkel läbi võimendi tulevat lastelaulu kostuma ühest suurest koolimajast. Siis sinna ja uksest sisse.
Suur saal, koolilapsi ning õpetajaid täis ning mingi taidluskava käimas kella kahe ajal päeval. Istusin siis ka sinna ning jäin vaatama ning programm oli äärmiselt rikkalik. Aru mõistagi midagi ei saanud, kuna kuuba keelega on mul veelgi no hablar suhe ent visuaalselt ja emotsionaalselt oli kogemus meeliülendav.
Temperament, millega ettekandeid esitati, oli lõunamaalikult kuum, oli selleks siis tantsu – või lauluettekanne. Kõik ei kukkunud tõenäoliselt nii välja nagu proovides kavandatud ent sära laste silmis korvas selle täielikult. Pantomiimi ettekanne, koreograafilised etteasted, laulud, breikarid, väike nii 11 - aastane poiss sedamoodi räppimas et kogu saal lihtsalt tõusis püsti ning hoidis käsi üleval, modellishow. Viimase kohta tuleb seda öelda et ses etteastes ning nendest kostüümidest oli kommunistlik, range kasvatus küll äärmiselt kaugel ning liigutused mida umbes 12 – aastased naisealged tegid, liigitaksin mina poolpornograafiliste alla.
Elamus, mille ma sain, oli liigutavaim siinoldud aja jooksul seda eelkõige laste siiruse tõttu.
Asi, mis mind natuke hämmastas, oli see et õpilased tegid saalis vabalt suitsu. Minugi ees lasid hinnanguliselt põhikooli tüdrukud sigaretil vabalt ringi käia ent eks igas riigis on teadupärast omad tavad.
Enne koolimajja sattumist käisin kohalikul, Estadio Latinamericano pesapallistaadionil sooviga seal pilte teha. Paraku plaan läbi ei läinud, kuna turvad olid teist meelt. Väga suur baseball`i sõber ma pole ning reegleidki kõiki ei tea ent niipalju spordihuvilisena on meelde jäänud et koos jaapanlastega on kuubalased ühed maailma parimatest, pannes näiteks jänkidele jätkuvalt põske. Kohalik, Havana, klubi Industriales, on väga populaarne ning nädalavahetusetel toimuvatel mängudel 15 – 20 000 pealtvaatajaskond.
Bussijaamas käisin tänaseks ( kirja kirjutades on siin juba varahommik ) piletit ostmas ning sain suhteliselt varajasele ehk 08.40 bussile. Sõidan Santa Clarasse, siit 270 km allapoole ning nelja tunniga peaksime piletimüüja sõnade kohaselt kohal olema. Kohalike busside piletid pidid vähe maksma ent kaugsõidu omade hinnad nii väiksed polegi. Mina maksin selle reisi eest 18 CUC ehk kuskil 215 krooni.
Täna on neljapäev ning tagasilennupilet Cancuni on mul järgmiseks reedeks. Selle aja jooksul tahaks vahepeatuste kaudu saare allaossa jõuda ning siis sealt ühe jutiga pealinna tagasi tulla. Lennufirma Cubana büroos käies selgus kurb tõsiasi, et 7nda hommikuks neil pileteid reidile Santiago de Cuba – Havana, enam pole. See oleks nagu rusikas silmaauku olnud, kuna lennuk oleks pealinnas kell 11. 30 olnud ning tagasilend Mehhiko kell 13.30.
Mingi variant on veel see, et Guantanamo`st, kuhu nagunii minna tahaks teatava baasi tõttu, lendu üritada organiseerida. Juhul kui ka see ei õnnestu, siis tuleb bussivariant, pole taganeda kuhugi. Natuke alla 1000 km ja 16 tundi.
Lõpuks üks minu arvates suht uskumatu lugu.
Nagu rääkinud olen, üritatakse tänaval jalutades keskmiselt kolm korda minuti jooksul sigareid müüa. Nende vendadega on lihtne – vahid apaatselt otsa ning kõnnid edasi.
Täna pargis puhates istus aga mu kõrvale suht suurekasvuline macho vend, kellel oli seljas särk, mille ees luges Barcelona `92 ja selja peal boxer. Ma tegin siis suured silmad ning teades kuubamaa suuri poksitraditsioone, küsisin et kas on tegu selle ala esindajaga. Jah, vastas vend, ma võitsin 92. aastal olümpiakulla ning olen 10 x kuuba meister. Nüüdseks ammu juba tegevspordist loobunud ning töötab Hotel Inglaterra turvaülemana. Ma et ohoh, mis siis mehe nimi ka on? Ütles et Raul Betancourt või midagi sinna suunda. Et kui poksi vastu huvi on, siis Kid Chocolades korraldatakse iga nädalavahetus matshe ja võib vaatama tulla. Nüüd aga, my friend, võiksime tema hotelli minna ning sõprust paari mojitoga tähistada. Hakkasin kahtlema ning usun et peale mojitosid oleksin taaskord hullu sigaridiili tegemas olnud ning jätsin hüvasti.
Mul pole praegu mahti netist kontrollida ent usun et mingit Raul Betancourt`i Barcelona medalivõitjate hulgas pole. Ei päris - ega ka paraolümpia medalistide nimistus ent kes soovib võib ise järgi vaadata.
Veelkordne kinnitus sellest, et valge turist on tõeline puuhobune, kellele võib ükskõik mis legende rääkida ning see kuulab suu lahti. Side lõpp.
posted by Lonely Rider at 13:25
2 Comments:
Tshau Kaido,
nagu lubatud siin eilsed tulemused.
Mina, Tarmo, Erti ja Ülav ühek pool, Rivo (põlv jälle terve), Marek, Herki ja Reigo teisel pool. Koss meile, võrgus jäime viiki. Soe vesi oli tagasi!! Saadan härrastele uuesti aadressi laiali, et tuleks ka ise lugema ja kommima.
Tervitused lumisest eestist
Väga hea et soe vesi tagasi on :))
Ja tore, et lugemas olete :))
Näeme, siis mängime taaskord ...
Postita kommentaar
<< Home