Minsk

Käes siis esmaspäev ning kell näitas ühteteist, kui luugid autos avasin, nii endal kui autol.
Viskasin siis trips-traps-trulli ning helistasin ühele öösel saadud kahest numbrist. Tulemuseks oli see, et järgmiseks kolmeks ööks oli ööbimine kohalikus magalarajoonis ning kohalik giid olemas.
Minsk oma ligi kahe miljonilise elanikkonnaga ei tundunud väga suurena, küll aga kauni ning hoolitsetuna. Teise maailmasõja ajal hävitati ta pea täielikult ning praktiliselt sai peale sõda nullist alustada. Tulemusele pole midagi ette heita. Öösel mööda peatänavat liigeldes ei jää see oma hiilguselt mitte põrmugi Peterburi Nevskile alla. Tuledemeri ning hoonete suursugusus jätavad esmakülastajale sügava mulje.
Käisime ja sõitsime ka linna ümbruses ringi ning viibisime erinevates puhkekohtades rahvusmuuseumist kohalike järvedeni välja. Linn oli taaskord ääretult puhas ning luuad vihtusid 24/7 nagu mulle mulje jäi. Ka eesti kapitali oli nähtaval ühe kasiinoketi näol, kes oma tegevust ka Valgevenesse on laiendanud.
Meeldis, vägagi meeldis linn ja inimesed ning ei saa klisheed kasutamata jätta – lähen veel tagasi sinna.