Cancun, dia uno ...

” Estonia ? ” kergitas piirivalvur kulmi.
” Kas eestlastel on Mehhikosse viisat vaja ? ” küsis ta üle vahekäigu kolleegi käest.
” No necessito ” sai ta koheselt vastuse.
” No necessito ” kinnitas ka kahvanäost eesti turist teisel pool letti.
Piirivalvur naeratas ning tulistas poole sekundiga templi passi ja kaks migratsioonikaardile.
” Bienvenido a Mexico ” ja kahvanägu sai teha esimesed ametlikud sammud tema jaoks uuel kontinendil.

Lend jäi tagasihoidlikud seitse tundi hiljaks.
Hommikul kella üheksa asemel jättis raudlind Brüsseli betoonise tõusurajaga pisut enne kella 16.00 hüvasti. Vahetult enne, päeval, olin Expresseni puhkuselisast lugenud et Düsseldorf on oma täpsuse poolest esikohal väljuvate lenduse osas ja Brüssel kohe teisel enne Stockholmi ja Oslot.
11 tunnine lennu ajal ei juhtunud midagi põrutavat, kui just üle vahekäigu kahe napsutanud belglase sõnelust, mis kasvas üle toidukandiku loopimiseks ning pea käsikähmluseks, välja arvata.
Magasin ja sõin, sõin ja magasin.
Templi passi saanud ning koheselt pikad püksid shortside vastu vahetanuna, avanes mu ees lennujaama välisuks ning koos sellega pahvatas vastu õhtune, kella kümnene ligi kolmekümnene niiske kuumus. Päris Bangkok`i ” Haamri ” mõõtu see välja ei andnud ent mõnekraadine Brüsseli temperatuur ununes koheselt ning naeratus valdas näo.
” Taxi, Mister, wheryougo, Mister, Taxi, Taxi ” – miski siin ilmas on siiski ka püsiv ...