Ukraina liiklus, welcome to the real world ...

Kuna pühapäeva hommik oli see ajaühik, mil eesti külaline kohale vajus, siis võõrustajaid ootas siiski töönadal oma rikkalike ülesannetega. Mul sai peale
paaripäevast uimerdamist küllalt ning plaan peetud ( järgmine laupäev oli 1. september ning nende poiss läks esimesse klassi ) teatasin et suundun kuulsasse sadamalinna Odessasse ning tulen aktuse ajaks tagasi.
Kolmapäeva hommikul tuld ning ees 429 kilti.
Teede seisukorrast ma pole veel sõnagi rääkinud, aga need erilist kriitikat, nagu kogu sealne bardakk üleüldse, ei kannata. Vaieldamatult kõige paremas korras on Kiiev – Odessa kiirtee, aga see on ka ainukese sõdurina muidu suht katastrofaalses teedevõrgus. Ja sõidetakse nii palju, kui tagumiku all olev käru välja kannatab. Mina tunnistan ausalt et teelõik Vinnitsast Umanisse ehk kuni eelpool nimetatud parima kiirteeni, umbes 160 km, on mu selle elu kõvemad kilomeetrid. Tee, kus vennaarmu ei tunta. Kindlasti toimib ka muudel teedel samasugune pohhuism, aga minu seal veedetud 11 päeva jooksul hullemat pilti ma ei näinud. Ilma mingi sarkasmita ütlen et sapikamehed ja hobuvankrite omanikud olid ainukesed kes mu 110-120 km tunnikiirusest täiesti müstilistes teetingimustes, möödasõitu ei üritanud. Kõik teised igast asendist ja igal ajal.
Mulle on alati meeldinud eestlaste n-ö. kuiv/must huumor. Näiteks seegi väide et Tallinna liiklus või üleüldse eesti teedel toimuv on katastroofiline, seda väidet käiakse täiesti tõsise näoga välja. Must huumor ongi ju see, et räägitakse naljakatest asjadest tõsise näoga. Ma ei usu, et leidub inimest, kes tõepoolest seda meelt oleks et Tallinna liiklusel midagi viga on. Siin sõidetakse ju nagu vanaema Daisy seda teeks, ning kui kellelegi see tundub hulluna, siis oh-hoi-ja-jaa ...
Mina käin taaskord ühe steitmendi välja: eesti n-ö. kõvad rullnoksid laseks esimese kümne minutiga pärasoolikast lasti välja kui neid kas venemaa või ukraina teedele kohalikega mõõtu võtma panna. Perse all olev kolme bemm ei haiseks enam lõhnakuuse järele, kohe mitte ei haiseks.
Ilma mingi liialdamiseta ütlen, et kõne all oleval teelõigul tegin elu kõige hulluma möödasõidu ning veel kaks tükki, mis top-5 oma paiga võtsid. Aga selline mõttetu kihutamine, täiesti idiootsed möödasõidud täiesti idiootsetes paikades on ainuke shansh ellu jääda – muidu sust sõidetakse üle.
Kõige hullemad on tumedate klaasidega samara-omanikud, neilt sa ei saa millimeetritki ( loe:millimeetritki ) andeks ning vahele sind ei lasta. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele on luksdziipide ning – autode omanikud need, kes näiteks linnas sind vahele lasevad. Kuipalju seda puhtast kaastundest pribaltikamehe vastu tehakse ning kuipalju tõelisest suuremeelsusest, jäägu nende hingele.
Odessa kiirtee oli ideaalses seisukorras. Sellest olid ka kohalikud liikluspolitseinikud aru saanud ning neid jätkus kogu Umani – Odessa 272 km lõigule iga kümne kilomeetri järele. Ja klientidest neil puudus polnud.
Natuke kohalikust trahvipoliitikast ka.
Ukraina on selline maa kus turvavööd ei kasutata. Kohalike filosoofia järgi ei tohi seda kasutada, sest siis saab ment autot kinni pidades kohe aru, et oled liiga korralik ning asi mille eest trahv teha, leitakse. Sõida ilma ning kõik on korras. Mind peeti kokku kuskil viiel korral kinni ning kordagi polnud vööga probleemi.
Trahvid kiiruse ületamise eest on naeruväärsed või eks lugeja otsustagu ise. Ükskõik kui suure ületamise eest saad 17 grivnat ( kurss ca. 2,3 ehk siis 39 krooni ). Kui sellega nõus pole ning protesti avaldad, siis väänatakse täiega ehk 34 grivnat. See on siis maksimum, mis kiiruse eest saada võid.
Mina panin korra radarisse. Veokast möödasõitu tehes jäi veoka taha ühtlasi ka asulamärk ning peagi leidsin end radariekraani jõllitamst kui seisis number 93 kuuekümne alas. Kiired tervituste vahetamised ning kahe 50 ml Vana Tallinna suveniirpudeli uue omaniku leidmine lubas sõitu jätkata.
Kõik mu eelpool räägitud jutt tingib siis selle, et kui kevadel jooksis uudistest läbi jutt viiest sakslasest kes end Ukrainas surnuks sõitsid ning selle peale kohalike kommentaar, et see pole midagi harukordset, kuna iga päev hukub teedel umbes 30 inimest, kõik see jutt tingib siis selle, et ma ei imesta kohe üldse mitte.
Aga kes ei usu, siis kui 2008. aasta puhkuseplaanid veel paigas pole, on ukrainamaal võimalik päris korralik adrenaliinilaks saada kohalikus liikluses kaasa lüües. Lycka till.