Saarele

26. september. Cancun`i lennujaam, pool kaks päeval.
Tunni pärast tõuseb lennuk, mil sihiks Havana ning kuskil pool viis juba Kuuba aja järgi ( tund Mehhiko omast ees ) peaksin end sotsialismi rüppe heitma.
Täna tegelesin kogu hommikupooliku piletite otsimise ning plaani väljamõtlemisega, kuhu, kui kauaks jne.
Otsustasin praegu võtta pelgalt Kuuba saare ning olla seal kuni 7nda detsembrini, jättes seekord Jamaical käimata. Võib-olla siis, kui olen Guatemaalasse jõudnud, käin ka seal ära, võib-olla ei – mingit erilist tõmmet sinna pole ent käia mõistagi võiks.
Mehhiko ja Kuuba ( nagu ka Kuuba ja Jamaica ) vahel laeva - või praamiühendus puudub, seda vägagi mõistetavatel asjaoludel ... Sinna ei jääks peale Fideli ja Rauli siis tõenäoliselt kedagi elama. Niigi üritatakse sealt kõikvõimalike atribuutidega eelkõige Miami suunas ujuda, aga ka Mehhiko rannik pole ära põlatud, nagu siinsetega vestlemisest välja on koorunud. Ja transpordivahenditeks kasutatakse mida iganes, vanadest paatidest ümberehitatud autovrakkideni, taevas seab fantaasiale piirid.
Lennukompaniidest lendab Havana suunas siit kaks: Mehhiko enda Mexicana ning kuubalaste Cubana. Esimene on kallim, teine odavam ent viimane kasutab kuulu järgi TU lennukeid. Ehk siis kuigi olen omast meelest päris palju lennumiile õhus veetnud, pole veel vene lennundusimedega kokkupuudet olnud ja selleks et suhe Tupoleviga seaduslikuks muuta, oli vaja siia sõita. Tehtud.
Edasise suhtes puudub taaskord igasugune ettekujutus, mis nagu kirjutistest välja on võinud lugeda, on saanud mu firmamärgiks. Hotellid on kirved ning sinna tõenäoliselt asja pole. Kuna Kuubas valitseb õnnelik sotsialism, siis röövkapitalistidel seal asu pole ning ühes sellega odavad hostellid puuduvad. Kodumajutus on siiski lubatud ning riik maksustab selle teenuse pakkujat iga kuu, on tal kliente või ei. Mõnda sellisesse loodan ka ise ära mahtuda, ent see selgub siis hiljem, kus ma 2,3 miljonilises linnas peavarju saan.

Õhtune järg päevasele jutule:
Lennukompanii oli siis Cubana, aga lennuk polnud mitte Tupolev vaid JAK – 42. Ütleme nii et elamuse sai. Istmeridade vahed ei olnud suuremad kui 15 cm või siis on mu sääremarjad viimaste päevade jooksul arenenud.
Lennujaamas sain kokku kolme vene puhkajaga, kes olid Moskvast Vanaderole, Kuubale tuusiku ostnud ent kasutasid võimalust ning põikasid ka Cancuni sisse. Nende sõnade kohaselt vene lennukid ei pidavat alla kukkuma, nagu Boieng seda teeb. Vene lennukid pidid hõljudes alla tulema. Kui suur tequila roll antud väite väljakäimisel on, jäägu igaühe enda otsustada. Igal juhul trepist lennuki ukseni astudes koputasime kõik enne sisenemist kere peale ning ütlesime, et Noh, Borja katsu nüüd üks reis ikka vastu veel pidada. Borja välimus andis küll oletada, et tegu oli 35 – aastase liikuriga. Oli mis oli, Jakovlev sorok dva transportis meid edukalt Kuuba pinnani. Lennuki teenindajad väga suure innuga oma töösse ei suhtunud, aga võib-olla tuli teeninduskultuur koos lennukiga samast maast kaasa.
Jose Marti lennujaam ei hiilga oma mastaapsusega ent eks siingi on oma loogiline süü. Enamiku kuubalaste kuu ( ametlik ) sissetulek jääb suurusjärku 20 USD ning sellega suuremaid puhkusereise ei korralda. Puhas ja viisakas asutus oli, selle üle ei vaidle.
Täitsin migratsioonikaardi ning peale veetleva piirivalvuri paari küsimust maaloleku plaanide kohta ning telefonikõne, veendumaks et maassepürgijal kriminaalset tausta võimisiganes pole, avanes värav. Peale väravat uuesti läpparikott valgustajast läbi ( huvitav miks ? ) ning reisikott lindilt. Pagasi ooteruumist väljudes oli veel vaja tõestada pagasinumbri ning pagasilehe ühtivust ja ametnik tegi kontrolli tuntava rangusega. Tõenäoliselt teadis tema paremini, et selline asi on vajalik.
Kaasreisijate käsipagasist moodustas päris suure osa väiketelerite ning DVD – mängijate osa ehk oletada võis et need artiklid on siinses maas defkad. Täielik deja vu 80ndate lõpu Eestist.
Välja saades oli vaja kõigepealt raha vahetada.
Kuubas on kehtivusel kolme sorti maksevahendeid, millest välismaalane puutub kokku kahega.
Peamine, mida turist ( ja soovitavalt mõistagi ka kohalik elanik ) vajab, on konverteeritav peeso, peso convertiblea ehk CUC. Kasutatakse ka dollari nimetust ning hinnasildidki on $ märgistusega, ent USDga neil hindadel mingit pistmist pole. Ma ei tea täpselt ent oletan et selle kurss on USDga seotud, kuna varasematest reisikirjadest välja koorunud 1 EUR = 1, 15 CUC kurss oli nüüdseks, dollari nõrgenemise mööda, kasvanud 1, 32ni ehk eurooplasele soodsamas suunas.
Teine raha on eelkõige kohalike mõeldud Moneda Nacionalina ehk MN ning selle kurss suhtes CUC püsib kogu aeg sama: 1CUC=24MN
Alguses suht keeruline süsteem, aga krooniks ümber pannes pead esimesel juhul kasutama kurssi 1:12 ja teisel hinnad lihtsalt pooleks jagama.
Vahe neil rahadel on siis selles, et kui esimesega saab siin maal praktiliselt kõike teha ning osta, siis teise kasutusotstarve on hulga piiratum ning maksevahendina toimib mõnes toidupoes ( kus üldjuhul mitte midagi osta pole ) ja transpordisõlmedes. Jutt käib praegu pealinna kohta, mujal võib olukord erinev olla.
Igal juhul soovitatakse ka turistile kasvõi 10 eurot kohaliku peeso vastu vahetada, et näiteks tänaval ( küll harva müüdavat ) süüa osta või turul puuvilju.
Maksevahendina kehtivad ka toiduratsioonikaardid ehk toidutalongid, mis regulleerivad pea täielikult kes ning kui palju endale toiduaineid saab lubada kuu lõikes. Näiteks on siin eraldi kangialused, kust saab saia, eraldi piimaputka, eraldi koht kartuli saamiseks jne. Kui nüüd õieti aru sain, siis saia saab iga inimene 5 kuklit päevas. Nende talongidega, arusaadavatel põhjustel, välismaalasel kokkupuude puutub.