Skopje

Kui Arno isaga koolimajja ...
Kui mina autoga Skopjesse jõudsin, olid eesti jalgpallurid sealt paar päeva tagasi lahkunud. EM valikmäng jäi mul seekord nägemata ning kogemus saamata, aga kõike elus ei saa.
Linn ise, mis seal salata, hakkas mulle kohe meeldima. Poole miljoni elanikuga mägede vahel paiknev unine väikeriigi pealinn, mis oma rahuliku tempoga koheselt ennaga kaasa viis.
Kõigepealt otsisin endale öömaja, milleks osutus hotell nimega ” Laki ”. Samas hotellis oli osa jalkamängule kaasa elama sõitnud eesti fännidest ööbinud, seega terviseid neile. Sain toa ning tuleb tunnistada et palju väiksem ei oleks see saanud olla, aga ühe öö kannatas ära. Asi mis mind imestama pani, oli suur peegel voodi kohal seina peal – kogu voodi pikkuses ja kuskil meetrise kõrgusega, aga ma ei viitsinud selle üle nii väga oma pead vaevata.
Hotelli ees toolidel istus paar saksa vanameest ning lasid õlut.
Sõitsin siis linnas ringi, käisin seda ülevalt pildistamas ning nautisin muidu rahulikku, päikesepaistelist päeva. Linna üldpilt oli pisut nutune ning tegematajätmist hulgim ent eks paljuski jääb asi raha taha.
Õhtul istusin kohalikes välibaarides, ajasin kohalikega jalkateemal juttu ning kuskil poole öö ajal hotellasse.
Kell oli pool neli öösel kui kõrvaltoa madina peale üles ärkasin ja siis pani 007 puzzle kokku. Peegel, vanamehed ja Laki.
Kõrvaltoast kostis voodivedrude vingumist ning maailma vanima ameti esindaja tööhääli vaheldumisi kätelaksudega tema mõnele kehaosale. Veerand tundi tööd, mõned omavahel vahetatud repliigid ning kõpskingade kaduv hääl koridoris.
Saksa vanamehed olid siis puhkusel hotellis kus oli ka peegel ilusti seina peal olemas. Laki tuleb kindlasti inglise keelest – lucky ehk õnnelik, mida need vanamehed sel ööl ka tõenäoliselt olid.
Hommik oli õhtust targem ning jätkasin oma teekonda Albaania suunas. Enne piiripunkti käisin läbi veel linnast nimega Orhid, kus asub maa üks populaarsemaid puhkepaiku säravsinise veega järve ääres, mille nime ma mõistagi ei suuda praegu meelde tuletada.