3. Tere tulemast anarhiamaale - Ukraina

Ukrainas olin korra enne viibinud ning seega teadsin, mida oodata. Siiski suutis maa mind üllatada ja seda mitmel moel.
Kohe alguses käin välja oma subjektiivse steitmendi: kui Ukraina õhku lasta kogu oma kaosega, siis maailm ainult võidaks sellest – selline peataolek valitseb seal maal.
Aga asja juurde.
Gomelist lahkusin siis peale jalkamängu ehk kuskil seitsme ajal õhtul. Peale nii enda kui auto tankimist olin piiril kuskil poole üheksa ajal ning läbinud pooletunnise paberimajanduse kadalipu, mis muuhulgas sisaldas transiiditasu maksmist kaunile valgevene sumpsimehest piirivalvurile, suundusin autoderivi lõppu. Veoautoderivi oli üüratu ning ega selles midagi imelikku pole. Aga ka sõiduautosid oli umbes 30 minu ees. Hakkas pimedaks minema ning järjekord ei edenenud võiks öelda mitte üldse. Mingil hetkel kõndis ukraina piirivalvur mu akna juurde ning küsis et kas olen üksi liikvel. Jaatava vastuse peale küsis ta et kas võiksin tema ja ta kaks kolleegi kodulinna Tsernigovisse ära viia, mis on piirist ca 80 km Kiievi poole – neil just vahetus lõppes. Ma siis et vahet pole, nagunii sõidan selles suunas. Siis võeti mu auto välja ning eesolnud umbes 25 sõiduauto juhtide imestades sõitsin järjekorra esimeseks. Kahesekundiline dokumentide kontroll ning olimegi neljakesi Tsernigovi poole teel.
Kuna kell näitas üheteistkümnendat tundi ning ööbimispaigast, üllatus-üllatus, taaskord igasugune ettekujutus puudus, siis linna jõudes otsisime kõigepealt kohaliku hotella üles. Sellepoolt pakutav diil mind ei rahuldanud ning otsustasin suuna Kiievile võtta kuhu ka kuskil kella ühe ajal öösel jõudsin.
Minu eesmärgiks oli jõuda linna nimegi Vinnitsa, kus elavad mu ammused ukrainamaa sõbrad ning kes juba ammuilma mind külla ootasid. Kiievist oli aga sinna veel 270 km ning kell üks öösel. Pealinnaga tutvusin oma eelmise reisu ajal piisavalt ning sinna otsustasin mitte sisse sõita, vaid mööda ringteed Lvovi viiv kiirtee üles leida. See ei osutunud kõige kergemaks pähkliks mis väljendus selles et vahepeal sattusin kuhugi getosse, kus kümnepealine hulkuvate koerte jõuk tahtis mu masinaga üks null teha. Sealt välja rabelenuna ning bensukast suuna kätte saanuna oli õige tee siiski varsti käes ning sõit võis alata.
Kuskil sada kilti suutsin vastu pidada ent siis võitis uni ning keerasin bensukasse magama. Neljatunnine uni,enne seitset üles ja sõit jätkus.
Ma ei räägi lihtsalt niisama kaosest mis seal maal valitseb. Võib-olla mõnele, kes seal liigelnud on, tundub see normaalsena kui näiteks koduhani lendab kääksudes üle kiirtee või üksik lehm sulle pühapäeva hommikul kell seitse kiirteel, 110 alas, vastu jalutab, mulle mitte nii väga just. Inimene harjub siiski kõigega.
Hulkuvatest koertest, keda Valgevenes polnud ühtegi pole mõtet mõistagi üldse rääkida.
Natuke enne kümmet olin sõprade ukse taga ning nende üllatus oli mõistagi suur, kuna ega ette ei raatsi ju keegi teatada. Umbes aja ütlesin, millal sinna jõuan, aga kuna polnud oma Valgevene plaanides kindel, siis täpset midagi.
Vinnitsa ise on elanikkonnalt umbes Tallinna suurune linn ca. 400 000 inimesega ehk Ukraina mõistes küla sealset ligi 47 miljonilist elanikkonda arvestades ja ega ta eriline turismimagnet pole ent mul on sel sõbrad, veetsin seal nädala 2006. aasta veebruaris ning see kõik räägib iseenda eest.
Kui ma rääkisin bardakist, mis maal endal valitseb – seoses suure võimuvõitlusega keskenduvad poliitikud ju pelgalt endavahelistele arveteklaarimistele, mitte riigi õitsengule aitamisele, siis tavalised inimesed on külalislahkuse kehastus selle parimas mõttes.
Külaline on kuningas ning tema heaks tehakse kõik, lookas laudadest kohalike kaunitaride kõrvuni naeratuseni ( ja sealt edasi ) välja. Ma ei ütleks et ma just eriti õnnetu oleksin, arvestades oma suurt tutvusringkonda slaavlaste hulgas.