4.Moldova

Neljandaks riigiks osutus Moldova.
Ma ei oska öelda kui mitmes riigis olen elu jooksul käinud. Samuti ei oska öelda et kui see arv on kuskil 35-40, kas seda on palju.
Seda oskan aga öelda, et Moldova kipub küll olema ainuke riik, kuhu tagasi nii väga ei tõmba. Ainuüksi fakt, et Chisinau`st, nende pealinnas mitte ühtegi fotot ei teinud, kuna lihtsalt polnud nagu millestki teha, räägib enda eest.
Ka ülejäänud maa oli selline, et sõitsin selle kahe päeva jooksul põhjast lõunasse, ööbimisega eelpool nimetatud pealinnas, läbi ning kehitasin õlgu.
Pisut hiljem, Bucarestis, sattusin hostellis ühte tuppa ühe shveitsi ränduriga ning tema rääkis et oli just veetnud Moldovas 12 päeva. Muidu tundus normaalne mees olevat.
Aga kõigest järgemööda.
Teisipäeva hommikul, 4ndal septembril tegin siis südame kõvaks ning lahkusin Vinnitsast Mogilev-Podolski poole, mis pidi olema ainuke piiripunkt lähiümbruses kustkohast ka välismaalasi üle lastakse. Teistes ülejäänutes arveldatakse ainult kohalike lihakehadega.
Väga suure tõenäosusega olin sealses piiripunktis esimene eestlane üleüldse, igal juhul silmad olid ukraina piirivalvuril suured kui oma masina tõkkepuu ette seiskasin.
Pisut maailma asjade üle arutamist, põgus paberite kontroll ning ukraina avarad stepid olidki minevik.
Moldova poole peal tervitas laia naeratusega about 25-aastane naispiirivalvur, kelle nina alt võis karvkatet eraldada. Ja ei ütlekski et eelnev fakt teda kompromiteerinud oleks, pigem vastupidi.
Kuna eesti turist sõitis kohe tõkkepuu ette, eelnevad eluliselt tähtsad putkad läbi käimata, siis pidin kõrvale võtma, ning vuntsi käest saadud saatelehele viis vajalikku pitsatit korjama. See tehing sooritatud, avanes piir.
Moldova on euroopa vaesemaid maid ning see ei jäänud märkamata. Selles polegi aga küsimus, sest paljud asjad jäävad, nagu alati, otsusetegijate tahtmatuse taha. Praktiliselt olematu maavarade baas ning kehv transpordivõrgustik tingib selle et majandus on alates 1991. aastast katkematus kriisis olnud ning ainuke asi, mille järgi maad tuntakse, on veinid. Kaks kolmandikku elanikkonnast leiab rakendust põllumajanduses ning see fakt räägib iseenda eest.
Teel liigeldes kohtasin esmakordselt elus bensiini oktaaniarvuga 100 ning kolmerealiseid teid, millede põhimõte mul praeguselgi hetkel veel suht hämar on.
Ei ütleks nüüd, et midagi üleüldse pildistada poleks olnud, aga 25 pilti kahe päeva jooksul uudsest riigist pole ehk liiga palju.
Õhtu eel jõudsin pealinna ning valisin esimese hotelli mis silma hakkas ning läksin hinda küsima. Tuba maksis 240 leud ( kurss krooniga praktiliselt 1:1 ) ja mul rahakotis 241 ühikut. Kaart ei sobinud mõistagi nagu arvata oligi ning oravanahkadega ka maksta ei saanud.
Ümber nurga seinast raha võtma. Ei. Järgmine. Ei. Järgmine. Ei. Järgmine. Ei.
Üheksast automaadist mitte ükski ei tunnistanud mu kolme erinevat kaarti. Ok.
Lõpuks leidsin Western Unioni kontori kuhu kaks minutit enne sulgemist sisenedes õnnestus transaktsioon sooritada ning naeratus näol väljuda.
Nüüd ongi küsimus suurele ringile: kas need 722 leud mis mulle kätte jäid ning mida lolli peaga Rumeenia piiril ära ei vahetanud, on põhjuseks, miks järgmine kord Ukrainasse minnes taaskord Moldovastki läbi põikan? Jah, võib-olla, sest mitte ükski kuradi pank ei siin- ega sealpool Tansaaniat neid ei vaheta.
Õhtul jalutasin linnas, külastasin klubisid City ning Startrek ja sliip.
Hommikul tuld Rumeenia suunas.
Tiraspoli ning üleüldse kogu Transnistria jätsin puutumata. Ilma autota oleksin tõenäoliselt proovinud piirilt läbi murda, autoga oleksin tõenäoliselt kogu maapealsest varast ilma olnud. Mõistus võitis seiklusmeele.