9. Albaania

Ametlikud andmed Albaania kohta on ligi 29 000 ruutkilomeetrit ja 3,3 miljonit inimest. Mitteametlikult ütlen, et selle riigi külastamine oli üks mu reisi tipp-hetkedest.
Ametlikult on selle maa kodanikud pea kõige vaesemad euroopas, tingituna eelmisel sajandil valitsenud kommunismist ning sellest tulenenud suletusest. Mitteametlikult ütlen et tõenäoliselt see nii ongi, aga neil inimestel on soe süda ning suur hing.
Enne piiripunkti jõudmist ronisin päris tublisti mäkke üles ning kalded olid kuni 10%, mida ei olegi nii vähe kogenematu turisti jaoks. Kogenematu selles mõttes, et kuigi mootor autol on kaheliitrine, tegi kõrgel olev hõre õhk liikumise vaevaliseks. Imestasin et miks tõmmet pole, miks masin ei liigu, kuni sain aru millest see tingitud on.
Kui ülesronimine läks vaevaliselt, siis allatulek Albaania poole peal ( et järgmisest orust taaskord üles ronima hakata ) oli hoopis rõõmsam. Vaated mis mäe pealt orus paiknevatele inimasundustele avanesid olid lummavad.
Tee ääres seisis poisse, käes voolikud jooksva veega ehk pakkusid pesemisteenust, mida paljud ka kasutasid. Samas, nagu pärast selgus, oli see lühiajaline kosmeetiline operatsioon, sest suuremad asulad ning pealinn Tiranagi tolmas mis meeletu. Tiranat peetaksegi euroopa pealinnadest kõige saastatumaks ja ma ei imesta üldse.
Albaaniamaal mägedes sõitmine on muidugi omamoodi elamus. Kiira-käära üles minevad teed, kus enamus ajast mitte miskit piirdeaeda teepervel pole ning koheselt sügav kuristik algab. Riste lillede ning küünaldega on päris tidedalt tee-ääred täis. Üles minnes ei taibanud ma alguses miks möödasõitu alustav autojuht signaali annab?
Et kas nagu sellele veokajuhile kes ta ees muneb? Tegelikkus oli proosalisem, eeldades et ma sain asjale pihta. Tegelikkuses antakse signaali vastutulijale et see teaks ettevaatlik olla, kuna teed on tõesti sinka-vonka ja kitsad ning kui su ette satub siis veokas totaalselt suure bituumenikoormaga ning aretab kiirust 5km/h, siis sõidetakse mööda ka väga pimedates kurvides.
Tegelikkuses mulle aga seal tõesti meeldis. Inglise keele oskus on kohalikel, ütleks olematu. Hotellisgi, kuhu ennast sisse seadsin, ei rääkinud keegi ühtegi sõna neid keeli, mida mina oskan – asjad sai taaskord paberil ning käte-jalgadega aetud.
Tirana on üks suur töömaa. Aga kui näiteks Bucarestis oli märgata, et üleskaevatud kesklinna uuendatakse, siis Tirana vist selline ümberpööratud ongi.
Liiklus on lõunamaale omaselt metsik ja reeglid suhteliselt puuduvad. Ringtee puhul jäi mulle lõpuni arusaamatuks, kummal siis ikkagi eesõigus on, kas ringi minejatel või ringist tulejatel – sõideti läbisegi ning asi sujus. Hommikuse tipp-tunni ajal töötasid kõik foorid nii nagu peab ent neid ei pannud keegi tähele ning asja regulleeris igal suuremal ristmikul seisev politseinik.
Iseenesest on mul kahju et Tiranas vaid ühe öö veetsin ent nii mõnedki kohad olid veel ees ning vajasid külastamist.
Hommikul keerasin rattad Torrese suunas ning võtsin suunaks Montenegro.
Jõudsin suuremate viperusteta piirilinna Shkoder`isse ning sealsesse bardakki. Hulkuvad lehmad tänavail, kanad prügihunnikus inventuuri tegemas ning meeletu liiklus. Kui teerull kesklinnas foori taga rohelist oodates mu kõrvalreale sõitis, tõstsin käed üles – sõnad olid liigsed.
Mööda kitsast teed natuke linnast välja ja olingi piiril.