10. Montenegro

Serbia keelest tõlgituna tähendab Crna Gora musta mäge. Pindala on kolmandik eesti omast ja rahvast poole võrra vähem.
Montenegros veetsin küll ainult päeva, aga jõudsin selle jooksul päris palju näha.
Piirilt üle saanud ning hulkuvaid lehmi väisteldes jõudsin pealinna Podgorica`sse, mis oma 137 tuhandese elanikkonnaga oli meeldivalt uimane.

¤ hulkuv lehm Albaania - Montenegro piiripunktis

Seal sain aru, kuskohast Balkanimaad järjepidevalt korvpalli järelkasvu saavad. Ja sain ka sellest aru, mis tunne on eestis 172cm mehel või-palju-see-keskmine-pikkus-ka-on, liikuda. Oma 190 cm olin täiesti tavaline tallaja tänavapildis ning alla selle naljalt ühtegi meest ei paistnud olema. Ka naised olid valdavalt 180 täis ning polnud harv juhus, kui vastujalutavad sõbrannad minust üle vaatasid ja seda kontsadeta ...
Ehk seal linnas lühemaid ei elanudki või siis oli linnapiiril mingi kontroll-punkt kuskohast lühemaid sel päeval edasi ei lastud. Ei tea.
Kui Makedoonias kehtis lisaks eurole ka oma valuuta, siis Montenegro oli puhtalt euroriik. Hinnad olid turistisõbralikud ning nagu pärast selgus, madalamad kui näiteks naabruses asuvas Horvaatias.
Pealinnas tuur läbi, asusin tüürima lõunapoole ning Adransko More ääres olevate kuurortite suunas. Kõigepealt suundusin Petrovac`i ent kuna see osutus ülirahulikuks perekuurortiks, siis sõitsin edasi Budva suunas. Viimane pidi olema noorte populaarseim suvituskoht aga tuleb arvestada et oli juba17. september ning hakati selleks hooajaks vaikselt poodi kinni panema.
Olgugi et vahepeal kaalusin sinna ööbimajäämist, otsustasin siiski Horvaatia ja Dubrovniku poole juba pimeduse saabudes sõitma hakata. Praamiga üle Gotori lahe ning olingi varsti uues riigis aga ka sinna ei jäänud pikemaks peatuma. Nimelt ööbimispaika otsides algasid hinnad 55 eurost kodumajutuse puhul ja 100 eurot hotellades, mis tundusid kallid ning kuna Bosnia piir oli sealsamas lähedal, sõitsingi kesköö paiku päeva juba kolmandasse riiki. Dubrovnikus käisin seega lihtsalt kaheks tunniks ümber keeramas. Linn ise oli ilus ning hoolitsetud ent hinnatase poolest kallis, seda tänu turistihordidele. Ehk teada-tuntud ütlus: kus saksa pensionärid kohal on, võib praktiliselt koheselt ümber keerata.
Piirist üle saanud, sõitsin veel natuke ning keerasin kuhugi autoservice õuele, et autos öö mööda saata.