7. Kreeka ja Thessaloniki

Sofiani mööda kiirteed läks ilusti ning olin kuskil kella üheksa ajal hommikul linna piirides sees. Et ka Sofiaga olin eelmisel reisil kokku puutunud, siis polnud mõtet sealt läbi sõita, seda enam et oli reede hommik ning miljonilinn, mis saab tähendada ainult ühte – ummikud.
Vaatasin kaarti ning sealt paistis et Makedooniasse pääsemiseks tuleb teisele poole linna sõita ning ringtee oli selleks parim moodus, aga ... Ringteel käisid teetööd täiega ning seal alles ummikud mind ootasid. Keskmiselt meeter minutis oli liikumiskiirus. Poolteist tundi tiksusin järjekorras ning närv hakkas mustaks kiskuma – kaua sa ikka naeratad.
Et midagi targemat teha polnud, uurisin kaarti ja ... märkasin et kui nüüd järgmisest teest alla keeran, viib see lõuna suunas ning Kreeka piirini. Maad sinna oli aga ainult 100 km. Fuck off, sinna muidugi, sest kiiret pole kuskile ja tuld.
Panoraamid mu ümber hakkasid suht mägiseks kiskuma ning pildistamismaterjali oli rohkelt. Ühes kurus oli just mõni aeg tagasi varing sõiduteele toimunud ning veeti alles aeda kaljurahnude ümber. Ei läinudki kaua aega kui Kreeka piir kätte jõudis ning We lcome to Hellas vastu vaatas, justnimelt we lcome.
Kreekas polnud ma varem käinud ning seetõttu oli avanenud võimalus eriti teretulnud.
Peale lõunat jõudsin Thessalonikisse.
Linna vanuse kohta mul ettekujutus puudub, on seda aga piisavalt ning esimeste sõõrmetõmmetega sisenes lisaks hapnikule ka hulga ajalugu mu organismi. Ahridektuur avaldas muljet ning ühele peamisele Kreeka sadamalinnale omaselt tundus ka raha liikuvat selles Egeuse merega piirnevas linnas. Lisaks rahale liikus tänavatel ka hulganiselt juuksegeeli kohalike adoniste peanupude otsas. Kreeka naised, mis seal salata , on oma maskulliinsusega mulle alati meeldinud.
Nüüd tuli aga otsustada, kuhu ööbima jääda ning peale mõningast kaalumist otsustasin siiski Makedooniasse veel samal õhtul sõita. Piir oli vähem kui 100 km kaugusel.