5. Rumeenia

Rumeenia, Rumeenia ...
Rumeenlased peavad mulle nüüd andestama, aga ma pidasin kuni piiriületamiseni nende maad pisut mahajäänuna ning imestasin omaette, et miks kurat neid üldse EL liikmeks võeti. Ei tea, kuskohast selline kujutelm külge jäänud oli, aga see lihtsalt oli nii.
Tegelikkus oli mõistagi pisut teisem. Elukvaliteedilt ning hinnatasemelt ollakse seal üsnagi samal tasemel nagu Eesti. Teatav mahajäämus on kindlasti riiklikus plaanis, aga üldpilt oli äärmiselt positiivne.
Rumeeniagi tegelikult Moldovaga sarnaselt ei saa kiidelda oma maavaradega ning tööstuses kasutatav toore veetakse valdavalt sisse. Vähesel määral on naftat ja gaasi ning lisaks mõndasid väärismetalle aga siinkohal nimekiri ka lõpeb.
Fakt on siiski see, et oma ligi 22 miljonilise rahvaarvuga ja EL liikmestaatusega ollakse praegusel hetkel välisinvestorite silmis vägagi potensiaalne turg ja raha voolab sinna suurtes kogustes. Erandiks pole ka eestlased - näiteks Peep Aaviksoo veetav fond, kes on maarjamaa investorite vaba raha sealsesse kinnisvarasse ja maa-ärisse paigutanud.
Rumeenial on üks suur pluss ning see on pääs Mustale merele. Nende peamise sadamalinna Constanta kaudu kulgebki valdav osa tööstus- ja põllumajandustoodetest.
Niipalju siis üldharivat infot, kuigi ega see kellelegi eriti korda ei lähe.
Chisinaust hommikul liikuma hakates olin varsti piiril ning hüpe Euroopa Liidu rüppe toimus valutult. Piirist üle saanud uurisin kaarti ning konstanteerisin et Bucaresti on umbes 350 km ja sinna täna õhtuks veel ei kupata. Sõitsin vaikselt külavaheteid ja pildistasin kaunist loodust, hoburakendeid ning kohalikke maamehi. Kuskil poole ühe ajal päeval tõmbus taevas järsku sünkmustaks ning tuul hakkas kurjakuulutavalt ulguma. Ma et WTF ???
Ja siis ... algas rajum rahesadu, mida minu silmad viimase 32 aasta jooksul näinud on. Raheterade läbimõõdust ettekujutus puutub, aga jõud oli neil tohutu. Nähtavus oli null, varjuda kuhugi polnud ning ma olin 100 % kindel, et see veerand tundi kestev rahevalang mu auto plekid ning klaasid segi tulistab. See oli üks nendest hetkedest, kui videokaamera oleks pidanud kaasas olema.
Tee lainetas ning liiklus seisis täiega. Ok, sõda läbi sai, tulin autost välja, käisin ümber selle ning naeratasin omaette, et kartus oli seekord asjata – mitte ühtegi dämitsit silma ei hakanud. Tund aega edasi sõitnud, ajas tuuleklaasi alt servast ennast välja ca paarikümnesendine pragu ...
Sõitsin edasi pealinna poole ning õhtu eel jõudsin Buzau linna lähistele. Linn ise oli sümpaatne, paraku normaalse hinnaga ööbimisasutust ei suutnud leida. Mõtlesin mida teha ning jätkasin oma teekonda. Linnast pisut välja saanud, oli tee ääres selline tüüpiline rekkameeste motell kuhu ma ennastki parkisin.
Hinnapoliitika oli seal selline et ööbimine maksis suurusjärgus 300 krooni, 1-3 tundi 120 krooni. Küsisin siis adminni käest, et kas see 1-3 tundi on see mida mina mõtlen. Ütles et tõenäoliselt küll, aga tüdruk läks koju ning tuleb alles hommikul. Ise mõtlesin, et tõenäoliselt on temalgi kaheksast viieni töö ning 28 kalendripäeva puhkust aastas.
Järgmine hommik üles ning tundsin, et on palavik ning muidugi enesetunne vilets. Samas, ega palju variante polnud ning jätkasin oma teekonda.
65 km enne Bucaresti oli tee ääres market ning otsustasin vett osta. Parkimisplatsile keerates vajutasin sidurit ning kahtlane raginaga see ka alla läks. Järgmine vajutus ja kraks!!! pedaal põhjas ...
Pole vaja eriline hiromant olla aru saamaks mis juhtunud oli – siduritross pooleks.
Küsisin siis marketist mõnda kohalikku servisit ning pika käte-jalgade abil seletamise järel tehti selgeks et on vaja 30 km veel edasi sõita.
Hakkasin siis ilma sidurita sõitma, mis pole esimene kord elus ning õnnestub vägagi edukalt kui paarist põhitõest kinni pidada. Teekond läbitud, oligi tee ääres auto vulkanizare ehk tegelikult kummitöökoda, aga otsustasin sealt siiski küsida. Seal tegin ühe suure vea ehk siis suurima vea mis lõunamaameestega üldse teha saab. Inglise keelest vend ei saanud kannigi aru, küll aga visuaalsest ettenäitamisest mis juhtunud oli. Tema ütles et no problemo. Fakt on see, et kui lõunamaa mees sellist väljendit kasutab, siis võid mürki võtta et probleemod alles alguse saavad.
Kõigepealt krabas ta töökoja kõrval romuna lebanud vana Dacia kapoti üles ning kukkus sealt mingit suvalist trossi välja kangutama. Ma siis küsisin et kas kurat tõesti see vana romu tross mu opelile läheb ning see kurat on ju poole õhemgi? No problemo.
Mul oli tõesti vilets olla, külmavärinad jne ning ma ei viitsinud temaga ka vaielda. Läksin tegin kõrval asuvas bensukas kakaod et vähegi sooja saada. Tagasi tulles oli vend salongis trossi juba pedaaliga ühendanud ning möllas kapoti all. Mu küsimusele et kuidas see salongiühendus nagu välja näeb, kuna vana tross on aasaga pedaali küljes ning Dacia kurat-teab-mis-trossil polnud aasast haisugi – no problemo.
Mingil hetkel siis selgus et peale pooleteise tunnist müttamist ning erinevate ratside tegemist siiski asjast asja ei saa ning vend soostus mu juba alguses korduvalt kasutatud sõna kuuletuma ehk piece, piece mis kohalikus keeles tähendab auto varuosa. Et läheme ja kurat ostame uue trossi, mõni varuosapood ikka asulas on.
Kolm poodi läbi sõidetud – pole. Homseks saaks, kui pealinnast telliks.
Maksin vennale 150 krooni abivalmiduse eest ning jätkasin teed.
20 kildi pärast oli järgmine teenindus tee ääres, kohalik Lada Service. Auto tee äärde, remondimehel nööbist kinni ning näitasin mis juhtunud oli. Ja seletasin et aitab ratsidest, NÜÜD läheme küll ja toome tutika trossi linnast. Vaatasin seina peal olevat hinnakirja ning kuigi see oli kohalikus keeles, lugesin sealt välja et tunnitaks on neil 35 leud ( kurss 1:5 ehk 175 krooni ). Täiesti ok hind.
Sõistsime siis linna ning paar poodi läbi käinuna saime ka tarvitava piece kätte. Ummikud olid suured ning aega muidugi läks selle aktsiooni läbiviimiseks. Remondimehe roolis olles omandas stanges kinni sõitmine minu jaoks uusi dimensioone ning ega vastasuunas teepervel sõitminegi mingi eriline patt ei paistnud olema. Servises tagasi ning veerand tunniga oli uus tross peal ja regulleeritud.
Ja maksmise aeg. Arve 1600 krooni. Tuhat kuradi kuussada krooni kokku kahe tunni eest mis trossi mahavõtmine, uue linnast toomine, ummikutes istumine ning uue pealepanemine aega võttis !!!
Ma ütlesin et minge te kurat persse, mehed – kas ma olen kuskil kuradi varjatud kaameras või ??? Siin loeb ju selge sõnaga seina peal et taks on 35 leud !!!
Ja-jaa, aga SEE taks kehtib Ladadele, teistele autodele on teine taks ( mis tõsi eksisteeris tõenäoliselt ainult venna enda peas ).
Et kas auto pole korras? Jah, on – sidur toimib ideaalselt. Noh, tähendab oled rahul ning arve on selline.
Kolmveerand tundi seletas üks vend rumeenia ja teine eesti keeles ( kuna inglise keel ei aidanud meievahelisele kommunikatsioonile eriti kaasa ) ning joonistasime paberile numbreid. Kolmveerand tundi, mida ma oma elus enam tagasi ei saa. Hinnaks sain siiski 700 krooni ning kuigi ka see võttis veel sülitama, olin siiski 55% alet algsest hinnast välja kaubelnud.
Sülitasin. Keerasin võtit ning kadusin tolmupilve järgi jättes.