1.september

Kätte oli jõudnud osade koolijünsude rõõmu- ja suurema osa õudusunenägu.
Meie peres olnud seitsme-aastasele Nazarile esimene variant, kuna tee viis esimesse klassi ning ta ei andnud endale veel päris täpselt aru, mida on tegemas.
Koolid seal samamoodi nagu igal pool mujal. On inglise keele süvakallakuga, on tugevaid reaalkoole. Esimestesse mõistagi on tung suur ning lisaks katsete edukale sooritamisele vaja ka otsustajaid määrida. Paberekvivalentidega. Nagu igal pool ukrainamaal, kui midagi erilist soov on saada. Antud juhul siis head haridust järglasele.
Nazar otsustati vähemalt esialgu paigutada kohalikku, kõige lähemasse kooli. Et las nagu harjub.
Hommikul ülikond selga, kott õlale, suur lillekimp klassijuhatajale käe otsa ja kooli.
Aktus mõistagi pidulik ning lehve tüdrukute peades lehvimas hulgim. Kohustuslikud fotoklõpsud, klassijuhatajatund ja õnnest pakatavana koju.
Päeva teine pool möödus 150 km põhja pool kus ühe mu võõrustaja Natasha vend oli endale küla ilusaima naise välja valinud ning pulmaplaane pidamas.
Slaavlastel on komme kuskil kuu aega enne pulmapäeva suguvõsad kokku võtta et omavahel tutvuda. Ühtlasi pannakse paika ka pulmapäev, kes mida teeb ning kes kuipalju maksab. Kogu arutamist saadab mõistagi lookas laud ning ( antud juhul ) piiramatus koguses samakat. Terve õhtu oli happy hour.
Seda üritust kutsutakse svatanja.
Seekord oli kogu sündmus muidugi veelgi märkimisväärsem kuna külla oli saabunud viikingikasvu külaline kauaoodatud, kohalike naiste absoluutse lemmiku, Vana Tallinna Creme pudelitega. Sellele joogile olen nii ukraina, kui bulgaariamaal küll niipalju reklaami teinud, et peaksin millalgi Liviko kontorist läbi astuma ning pisut fakte ritta seadma.
Nagu selgus, oli pruudi õde vaba ning vallatu ja seda nüanssi ei jätnud mu tulevane potensiaalne äiapapa märkimata kui me temaga maailma asju paika panime. Neli sõna: krassivoe litso, horoshaja figura oli tema hinnang oma tütrele.
Jah, miks mitte – osta külast maja 3000 grivnaga ( 6900 krooni ), muretseda hobune, hakata kartulit kasvatama ning samakat ajama ja mida kuradit veel eluks vaja on ? Naine on, tuhvel kasvab maas ning samakas podiseb nurgas.
Ei, aga kõva üritus oli taaskord ning nii külas kui veel olla saab. Kiira-käära mullased teed, hobuvankrid aia ääres peremeest ootamas, tolmused lapsed silkamas, ( pisut enamgi ) nokastanud taat akordeoni tõmbamas ...

Pärast sisutihedat nädalavahetust nautisin veel paar päeva võõrustajate külalislahkust ning oli aeg vägisi ennast liikuma sundida. Muidu oleks tõesti nii juhtunud nagu Mikola, mu võõrustaja, ütles et me oleme sinuga juba nii harjunud oma elamises et kuhu sa ikka enam lähed. Jääd siia, ostad elamise, leiame sulle naise ning elame naabritena õnnelikult elu lõpuni.
Ja see oma geniaalses lihtsuses polegi nii halb mõte.