Bucarest, 6 - 8. september

Rumeenia pealinn.
Ametlikult kaks, tegelikkuses tõenäoliselt kolm miljonit elanikku.
Peale seda kui olin trossi korda saanud ning remondi eest liiga palju maksnud, sõitsin bensukasse ning ostsin linna kaardi. Nüüd olin niipalju eeltööd teinud, et üks hostelli aadress oli olemas ning läbi õhtuse tipp-tunni sinna ka jõudsin peale kella kuute.
Bucaresti liiklusest on ka õudusunenägusid olnud võimalik lugeda, tegelikkuses on olukord siiski suht inimlik, mõistes nii inimlik kui sellise autodemerega olla saab. Jah, ehk on juhtidel käsi pisut hergem signaali vajutama, aga samas lastakse ilusti vahele, kui turist järsku avastab et pööret on vaja sooritama hakata.
Central Hostel oli siis pleisi nimi kuhu tüürisin ja kaks ööd endale lunastasin.
Üldse pean mainima, et kogu reisi vältel läks ööbimistega hästi, kuna oli sügis ehk tipp-hooaeg möödas ning hostelides, mida hinnaklassi tõttu eelistasin, suht vaikne. Teinekord olin kümneses toas täitsa üksi.
Centralis oli rahvast pisut rohkem, aga siiski olin eelpool nimetatud shveitsi vennaga kahekesi neljases toas.
Seal kohtasin muide veel kaheksaliikmelist Moskva ratturite gruppi, kes siis oma velodega olid Rumeenia pealinna sõtkunud. Sügav kummardus nende ees igatahes sest vahemaa kahe pealinna vahel on 2000 km.
Rattarännundusega ma pole ise kokku puutunud, kõik muud reisimisviisid on tõenäoliselt elus läbi tehtud. See aga ei tähenda et mul huvi oleks seda proovida või et ma neist aru saaksin. Hell no.
Bucarest ise oli üks suur töömaa. Praktiliselt kogu kesklinn oli üles kaevatud ning käis vilgas tänavate ja majade uuendamine. Arhidektuuri poolest andsid tooni veel Suure Juhi ajal püstitatud suurejoonelised paleed.
Kahe linnas veedetud päeva jooksul käisin rahvusmuuseumis, Bucaresti oma Triumfikaart vaatamas, kohalikule rugbymängule kaasa elamas ning hiiglaslikku Parlamendipaleed pildistamas. Viimane on oma mastaapsuselt muidugi nähtus omaette. Ceausescu idee ajel löödi kaheksakümnendate alguses päris palju kesklinnast maatasa ning püstitati maailma suuruselt teine administratiivhoone ( suurim on teatavasti Pentagon seal ühel maal ). Ma ei ütleks et suu nüüd väga lahti vajus hoonet vaadates, aga kogemusena oli päris mõjuv ning imetlust vääriv selline meistriteos.
Muud tarka ei teinudki. Natuke shopingut ning pisut ööelu ja oligi kaks päeva möödas. Ka sinna linna lähen veel kunagi tagasi, sest inimesed ( kes üldjuhul konkreetse koha meeldivusele/mitte meeldivusele väga suurt kaalu omavad ) olid head ning linn ise sümpaatne.