Mogilev ja ... Minsk

Kaarti uurides panin paika liikumistrajektoori, mis kõigepealt nägi ette Mogilevi, sealt veelgi allapoole Gomelisse ning sealt Minski kaudu Grodnosse ja Bresti. Neis kõigis linnades käidud, oleksin suundunud Lääne – Ukrainasse.
Kuskil 35 km enne Mogilevi tee ääres hääletaja, babushka aastates 60.
Võtsin memme peale ning sõit jätkus. Tema sooviks oli pääseda 45. kilomeetrit Mogilevist hoopis Minski suunas, väikeasulasse nimega Belinitsi, mille peale ma ütlesin et suundun hoopis teises suunas ja kõigepealt käin ees ootavas tööstuslinnas ära. Babushka seepeale siis et Mogilevis pole midagi vaadata, n-ö. tühi linn turisti jaoks ja et tulgu ma ikka tema poole ööbima, sest hotellid on kallid. Mõtlesin natuke, lasin tal aadressi üles kirjutada ja jätsin memme Minski tee äärde edasi hääletama.
Linn oli tõesti selline, kus midagi erilist silma ei hakanud ning neli tundi ringi sõitnud, otsustasingi et sõidan ööbime selle babushka juurde, kuigi algselt oli plaan hoopis teises suunas jätkata.
Jõudsin kohale ning leidsin ilma suurema vaevata ja kohalike abiga ulitsa Gagarina üles ning maja 33gi. Kolmekordne korruselamu, alt uks lukus ja uksekellale ei vasta keegi. Sõitsin vahepeal ringi, tegin pilte ning uus sessioon. Null. Helistasin siis naabri kella ning see avas välisukse. Teisel korrusel koputasin uksele ning vaikus. Uuesti ja vaikus. Siis avas naaber ukse ning küsis et kelle juurde? Ütlesin et soovin tuttavale külla minna. Tema et kust ma olen ning mis asjus. Ma et eestist. Tema et aaa, olete siis korterit ostmas? Ma et mida ¤%#”¤% ? Naaber et see korter on mitmeid kuid tühjana seisnud ning üks babushka müüb seda. Ma et ok.
Kell oli kuskil kaheksa ning öömaja puudus endiselt. Käisin siis sama asula võõrastemajas asja uurimas. Suhteliselt spartalike olude eest sooviti liiga kõrget hinda.
Selgituseks niipalju et ainuke asi, mis mind Valgevenes häiris kogu reisi vältel, oligi kohaliku riigi ööbimispoliitika. Üks tariif on kohalikele ja armsa naabri venemaa kodanikele, teine ( ning 2,5 - 4x kõrgem ) taks kehtib turistidele ülejäänud maailmast.
Koos selle kõrgendatud tariifiga muutub ööbimine isegi väga nukras seisus majutusasutuses äraütlemata kalliks. Kuna väljas oli ikka veel suvi, mul autos magamise näol variant B ööbimiseks olemas ning puudus igasugune soov 600 – 700 krooni lihtsalt voodi eest maksta, siis etteruttavalt olgu öeldudki, et hotellide teenuseid ma seal riigis ei kasutanud.
Aga siis. Ikka veel asulas Belinitsi ning kell hakkab üheksa saama. Mõtlesin et aega on veel ning hakkan siis vaikselt Minski poole sõitma, sinna jäi kuskil 170 km. Sõitsin pisut, küsisn veel ühes asulas sealse võõrastemaja hinda, liikusin jälle edasi ning varsti näitaski teeviit et pealinnani on pisut üle kolmekümne kildi ehk lihtsalt vormistamise vaev.
Peale ühteteist kohal, pühapäeva õhtu ning väsimust polnud. Kohaliku taksisti käest küsisin juhtnööre mõne diskoteka jaoks , mis antud nädalapäeval lahti oleks. Ühe juurde juhatatigi ning see sobis. Viibisin asutuses kuni kella viieni ning lahkusin kahe telefoninumbri ning teadmisega et tulebki mõned tunnid autos veeta. Keerasin kuhugi suvalisse parki ning sliip.