23 h bussiga ja ilma

Öösel peale kolme väljuvale bussile oli pakkuda ainult seisukohti ehk võta või jäta. Eesti keelde ümberpanduna kas haarata õlekõrrest ning lahkuda maailmalõppu meenutavast linnast bussis püstisõites teades et ees võib olla 20+ sõidutundi või seda mitte teha. Valisin esimese.
Bussi välimus erilist julgustust sihtjaama jõudmise osas ei lisanud ent peale 20 USD omanikuvahetust olin in. Peale mind tulid veel mõned reisijad juurde, närviliselt ning katkematult suitsu kiskuv ning kaenla all kahte maali hoidev meeskodanik muuhulgas.
Osade lolliksläinud kukede kiremise saatel kell kolm öösel pilkases pimeduses alustas buss Kolgata Teekonda.
Nagu arvata oli, polnud piirini palju rohkem kui tunni jagu ning enne viite olime kohal. Piiripunktis oli vaid Boliivia pool, mille osakond töötas sõna otseses mõttes peeru valgel ent templi sai ka sel moel passi ning koos esimeste valguskiirtega sõitsime edasi.
Ühes esimeses jutustuses siinsest maast märkisin ära kunagise sõja naaberriigi Paraguay´ga Chaco maakitsuses väidetavalt leiduva nafta pärast ning mille viimane siis võitis. Fakt on see, et peale rohkete ponnistuste pole musta kulda siiani leitud ning ka võitjariigil tundub suhteliselt pohhui kogu tühermaast olevat. Ilmekamaks näiteks on asustuse puudumine, sellesamuse pelga ühe asfalttee olemasolu ning fakt et boliivia piirist sõitsime viis tundi suhteliselt heatasemelist teed mööda enne kui Paraguay piiripunkt vastu tuli. Mina pakuksin üle 300 km piiripunktide vahemaaks.
Paraguay poole peal kõik reisijad oma maise varaga bussist välja ning ühte katusealusesse. Buss gaasitas minema remonditöökoda otsima, kuna tagumine parempoolne vedrustus oli õhtal ning ratas rattakoopas kinni.
Katuse all saime paar minutiti oodata, kui kahe autoga lendas peale ca. kümmekond SENAD agenda especial kirjadega narkovastase võitluse tegelast. Kuulivestid, tukid vööl ning koerad. Kõigi kotid üksipulgi läbi. Erilist kahtlust äratas justnimelt see minuga koos pealetulnud maalidega tegelane ning tundus et agendid teavad, mida otsida. Temal otsiti kõik läbi, nii kohvrivooder kui tossude tallad. Midagi. Siis võeti maalid ette ning tõmmati need pea täielikult ribadeks, raamid naasklitega lahti, vaheseinad lahti ning kuigi just Rembrandt`i Öise vahtkonnaga tegu polnud, kerkis mul küll küsimus et kes selle lõbu kinni maksab, juhul kui midagi tõepoolest ei leita. Maalidest ( otsimine käis kogu ülejäänud reisiseltskonna silme all ) leiti mõned valged pulbritükid ent need ei osutunud õigeks pulbriks. Saak ühesõnaga null. Siis viidi vend kahe agendi kaasabil siseruumidesse kust veerand tunni pärast tagasi tuldi. Mehe virilat nägu ning imelikku kõnnakut arvestades pole raske arvata, milliseid õõnsusi seal kontrolliti. Ikka null ja nii jäigi. Mees sai oma maise, küll juba osaliselt deformeerunud vara tagasi ning pääses puhtalt. Pärast, paar sõna ühe vägagi vedava naisagendiga rääkides ütles ta et kolm päeva tagasi saadi üks hollandlane 6,5 kilo pulbriga kätte ja pakike oli kohvris, lihtsalt riiete vahel. Oleks võinud juba kaela riputada või peavõru teha. Ei, see pole üldse minu kohvergi, need pole minu asjad. Ei, mul on ainult kaamera ja krediitkaart taskus, rohkem pole reisimiseks vaja; endal patakas perepilte pulbripaki kõrval vedelemas. Samas, praegu 29-aastane madalmaade kodanik saab juba kuskil 2023. aastal müüride vahelt välja ning jõuab veel maailma muuta küll.
Siinkohal oleks mul väike ettepanek Eesti Välisministeeriumile. Nimelt, kas oleks võimalik neile noortele vihastele eesti vendadele kes oma suurte ponnistustega meie väikeriiki (narko)maailmakaardile joonistamas on – kas oleks võimalik enne nn. töösse sukeldumist väike lühikursus korraldada. Et nagu kuhu pulbrit peita ning kuhu ei. Pärakusse oskab meist iga mees tuubi suruda, selleks pole vaja Einstein olla. Kindlasti on kohti, kuhu agendid oma tähelepanu niivõrd ei koonda ning mille kaudu koka rõõmsalt õnneliku lõpp-tarbijani jõuab. Seega, kui oleks võimalik natuke maksumaksja raha kasutada, oleksin ülimalt tänulik.
Boliivia piiripunktis leidis aset ka selline intsident et ühel paaril olid mingisugused probleemid paberitega ning olid sunnitud maha jääma. Oma asju bussist välja tuues käis naine paar korda bussis sees käsipagasit toomas ning pärast, Paraguay poole peal agentide läbiotsimist tegemise käigus märkas üks tüdruk et kaamera on kotist kadunud. Ja kuigi kõigi asjad otsiti ka seetõttu läbi, pole raske arvata, mis hetkel see ära haihtus. Minu seljakott mis sisaldab nii läpparit kui kaamerat, oli bussis tema koti kõrval ülariiulil. Järelikult polnud ka seekord ( veel ) minu kord. Alt pagasiruumist varastamiste kohta öistes bussidest on tõenäoliselt igaüks lugenud ning juba seetõttu on mul vastumeelsus öösiti sõita. Nagu näha, tuleb ka käsipagas ihule lähedal hoida, kui sellest loobuda ei soovi. Dokumendid on mul reisides 24h ligi ja dollarirull mõistagi rindade vahel, paistab et tuleb ka kaamerat kaelas hakata hoidma ja läpparit kaenla all.
Bussiremont kestis tagasihoidlikud viis tundi ning eelseisvat 450 km pealinnani arvesse võttes selle päeva numbri sees poleks enam kuidagi kohale jõudnud. Bussijuhid kukkusid siiski kupatama ning edenesime jõudsalt. Kolm tundi enne sihtkohta väljus üks reisija ning sain ka istmele istuma, siiani olin teinud seda trepiastmel ukse juures. Ehk about 12 tundi hüplevat bussisõitu võimidagisellist.
Linnapiiril, kell üks öösel, uus narkorats ning seekord võeti mind ette. Anust just ei kontrollitud ent 20 minutit asju puistati küll. Lõpuks sooviti head reisi ning läksime sõpradena laiali.
Kahe paiku olime bussijaamas ning krabasin suhteliselt armetu terminaliäärse hotelli.
Esimene päiksetõus uues riigis võis alata.
Pildil kahtlustatava pulbrivedaja asjad, kaasa-arvatud kaks maali riidenäraka all.