Jalgpall on tähtsam kui elu

Boca Juniors on siis see tiim, millele mina siinsel kontinendil pöialt hoian ning seega enim südamelähedasem on.
Seetõttu polegi vaja imestada miks juba mitmeid päevi ootasin pühapäevaõhtust mängu nende La Bombonera nime kandval kodustaadionil. Asutus ise mahutab ligi 60 000 pealtvaatajat ning on enamuse mängude ajal täismajaga. Tegu on nn. klassikalise jalkastaadioniga kus umbes kolme meetri kaugusel küljejoonest algab kõrge piirdeaed ning seetõttu atmosfäär tribüünidel midagi muud kui eelmisel pühapäeval River Plate kodustaadionil olles, mis omakorda on jooksuradadega.
Boca Juniorsi fännid on tuntud oma fanatismi poolest ning nende ühenduse nimi on La 12 mis vägagi selgelt viitab publiku kui 12. mängija olemasolule.
Nagu ka pildil olevalt mapilt näha võib, on meeskonna värvideks sinine ja kollane mille kohta liigub selline lugu mis isegi ulmelisematele linnalegendidele silmad ette annab. Nimelt 1906. aastal kui klubi loodi ning särgivärvi osas üksmeelele ei jõutud otsustati minna kõrvalasuvasse sadamasse ( La Boca linnaosa on endine töölisklassi sadamaagul ) ning esimese sinnasaabuva laeva lipuvärvid kasutusele võtta. Pole siis raske arvata, mis riigi esindajad sinna maabusid – no svenssonid muidugi. Lugu tundub tõesti suht ulmelisena ent ju see siis nii oli.
Legendaarse kuulsusega on ka otsatribüüni fännisektor mis üheskoos hüppama hakates betoonkonstruktsioone võbisema paneb ning seetõttu ongi arusaadav miks ma endale pileti just sinna muretsesin.
Päris täismaja täna kohal polnud ent kuskil viiskend tuhat küll ning atmosfäär oli ülev. Fännisektoris lauldi sambatrummide saatel juba tund enne avavilet ning laulud kajasid ka peale lõpuvilet veel kümneid minuteid. Kogu elamus mille mängult sain jääb küll pikaks ajaks meelde.
Lisaks sellele et kodumeeskond küllasõitnud Colon de Santa Fe meeskonda 2:1 võitis ning kahe resultatiivse tabamuse puhul häälemöire kõrvakuulmise viia tahtis, nägin esmakordselt live´na ka oma lemmikmängijat Riquelme´t. Mees nimelt alustas hooaega oma koduklubis, Hispaania kõrgliiga Villareal`is ent mulle teadmata asjaoludel kuni hooaja lõpuni siin oma endises koduklubis laenulepingu alusel kaasa lööb.
Elamus oli tõesti võimas ning pole võimatu et järgmisel reedel, kui toimub Copa Libertadores`e ( siinne Champions League ) mäng Tshiili parima klubi Colo Colo vastu, jälle kohal olen. Ja jälle fännisektoris.
Pealkirjas toodud tõdemus tuleneb sellest et lisaks tavapärastele särgi, lippude, nokakate, sallide, tasside jne jne fännitoodetele on klubi poest endale ka sini-kollastes toonides kirst soetada. Ehk jalgpall kaalub tõesti elu üles.
Pildil niisiis klubi vapp.