Pühapäev miljonilinnas

Nonii, jäime siis pühapäeva hommikusse.
Läksin linna peale kondama ning katolikule maale kohaselt kedagi teist peale kirikusse ruttajate ei näinud. Piduehteis kirikulisi oli aga sellevõrra rohkem.
Jõudnud keskväljakule olid sealsed suveniiripoed siiski avatud ning ühe sellise uksest sisenedes rääkisid kaks blondi peanuppu riiuli ees soome keeles. Kalle ja Inna ( or smth ) olid just saabunud kolomekuuliselt brasiilia-reisilt ning just jõudnud linna. Nende ca. 700 km bussisõit kujunes kahepäevaliseks kuna esimesel päeval õnnestus juhil sõiduk kraavi ajada, keegi möödasõitjatest ei aidanud, öö veedeti bussis, hommikuks oli abivägi kohal kes bussi väljatõmbamise järel konstanteeris fakti mis enamusele juba teada oli ehk selle esisillaga edasisõitmist pole. Organiseeriti väikebuss, mis aga mudastes oludes polnud võimeline läbi roomama ning mida tuli lükata ja nii mitmeid kordi päeva jooksul. Ühesõnaga neil on mida mäletada.
Ajasime siis niisama juttu ning kuna meespoolne liige oli ka vutifänn, leppisime õhtuse mängu suhtes kokku.
Vaatasin veel linnas ringi ning kõndisin natuke aega demonstrantidega kaasa. Politsei valvsa silma all. Seda pean vahemärkusena ütlema, et kuigi poliitiline olukord on siinses riigis rahunenud, pole inimeste protestivaim kuhugi kadunud ning demonstreerida armastatakse praktiliselt iga päev. Põhjustesse pole viitsinud süveneda ent ju neid siis on.
Õhtul läksime siis kell 18.00 algavale mängule, milles olid vastamisi kohaliku linna meeskond Oriente Petrolero ning Oruro linnast küllasõitnud San Jose nimeline julgete meeste punt.
Piletid maksid vastavlt sektorist 10 – 40 bolivianos`eni ehk siis otsa peale odavam ning A-tribüün kallim. Me võtsime kohad peatribüüni kõrvale 25 ühiku ( 3,5 USD ) eest.
Mängu tase väga hirmus polnudki, kuigi olin valmistunud hullemaks, olin mõnda mängu telekast näinud ning väga palju vaatamist polnud. Võõrustajad olid ilmses ülekaalus, mida paremini kirjeldab vastasmeeskonna üksainus pealelöök ( tõsi, selle oskasid posti pürutada ) kogu mängu jooksul. Lõpp-tulemus oli 4:0 ning teised neli jättis kodumeeskond löömata. 38 000 tuhandelisel staadionil oli hinnanguliselt kümme tuhat pealtvaatajat.
Pärast mängu kerged võidunapsud ning laiali.
Üritasin siis ühtul välja mõelda, mida edasi teha ning kuhu ja kuidas jätkata. Käisin nimelt päeval bussijaamas olukorda uurimas ning Paraguay´sse väljus busse rohkelt. Tingimused olid aga pehmelt öeldes karmid: pealinna Asuncion`i sõiduaega 30+ tundi ja hind 60 USD. Kumbagi arvu ei tahtnud ma alguses uskuda, sest kui kaarti vaadata, siis vahemaa ei saa mitte kuidagi niivõrd pikk olla ükskõik kui vilets tee ka poleks. Teiseks, hind on samuti astronoomiline, olgu ükskõik kui head tingimused sõiduriistas. Kõik bussid väljusid õhtutundidel ning seega, arvestades 30 ja rohkem tunnilist sõiduaega, jõuavad ka sihtkohta kuskil öösel.
Midagi tuli aga otsustada.