On the Road again

Santa Cruz`i nimeline linn, 3 - dollariline hotell, pühapäeva hommik, kell 07.16
Nagu näha, sain ennast lõpuks liikvele aetud, kuigi kerge see polnud. Nii imelik kui see ka ei tundu, on raskeid otsuseid raske teha.
Iseenesest pidin eelmisest peatuskohast lahkuma juba reedel ent kuna gaala kestis kuskil kella kaheni öösel, siis puudus vähimgi tahtmine hommikuse bussi peale minna ning nii ma jäingi veel üheks ööks.
Gaala ise oli ok ning ma polnudki ainuke kulukates osaleja ( kolm smokki mis mul tavaliselt kaasas on sellistel reisidel, olid seekord maha jäänud ) nagu kahtlustanud olin. Palju esinejaid ja palju auhindu. Nagu arvata oli ” osutusime ” omas kategoorias parimateks ning klaasist kujuke ehib edaspidi poe vaateakent.
Kui nüüd linnast endast ka mõni sõna rääkida, siis alla miljoniline linn pakub tegelikult mitmeks päevaks ka tavaturistile avastamist. Suurimaks naelaks tõenäoliselt on Cristo de la Concordia jeesuse-kuju linna idaosas mäe otsas oma 44-meetrises hiilguses ( kõrgem kui Rio üks seitsmest nn. maailmaimest ). Sinna võib kas treppe mööda kõndida või saab ka kondliga üles sõita.
Turg ( kaasa-arvatud käsitöö osakond ) on nii suurel maaalal katuste all et viletsama suunatajuga kodanik, sisenedes esmaspäeva hommikul alale, leiab alles reede pärastlõunal väljapääsu.
Kinos käisime kohalikus CC Plaza`s. Oscar´ivõitja Daniel Day-Lewis sai ära nähtud ning pilet õhtusele seansile oli 22 bolivianost ( 3 USD ).Film originaalkeeles, kohalike subtiitritega.
Ööklubisid on kuskil viis, parimad Secret, Life ning La Boom. Pilet neisse 10 – 20 bolivianost ( 1,5 – 2 USD ). Ala huvilistele on ka nn. Table Dance asutusi.
Kokkuvõttes on linn ka muidu külastamist väärt ning tegevust leiab. Seda et üks kodanik seal 11 päeva tegevust leiab, ei osanud ta küll ette näha ent saatusel on omad
muuvid varuks.
Eile hommikul võtsin siis bussi Santa Cruz`i nimelisse, riigi suuruselt teise linna. Peale ligi 12 – tunnist sõitu olin kell seitse õhtul kohal ning mõningase ringivaatamise järel võtsin bussijaama kõrvalt eelpoolnimetatud hotelli.
Siinses 1,4 miljonilises, riigi suuruselt teises linnas, vaatan mõned päevad ringi et siis Paraguay poole vaikselt liikuma hakata.
Ausalt öeldes sellise rutiinse igapäevaeluga, mida nüüd elasin, võib vägagi ära harjuda ning isegi mingil hetkel nautima hakata. Kui päevaprogramm sisaldab kõige rohkem kas jõusaalis käimist või basseinis ujumist, kolm korda päevas on koduabiline söögi vaaritanud ning kiiret pole kuhugi – on meeldiv. Sellegipoolest on ka nn. tee peal taas tore olla ning uusi kohti ning atraktsioone kohata.
Pildil hetk gaalalt.