Teine vaal

Jalgpall tähendab argentiinlastele teinekord rohkem kui elu, õieti paljudele see ongi elu sisuks. Kes teisiti väidab, valetab.
Mõned kuud enne mu esimesi peotantsusamme sel samal legendaarsel 1986. aastal toimusid järjekordsed jalka – MM võistlused Mehhikos. Mul, 11-aastase klutina polnud sel hetkel erilist aimu selle mängu peensustest ning võlust üleüldiselt ent neid mänge sattusin vaatama ja ... olin müüdud.
Jääb mõistmatuks, millega Argentiina koondis mind ära võlus ent nende fänniks hakkasin sel MMil ja olen seda siiamaani. Ja olen seda tõenäoliselt surmani. Paljud naised ostavad auto värvuse järgi, võib-olla armusin ka mina sellesse sini-valgesse vormi, mis mängijatel seljas oli ( alates 1911.a on vormi värvid muutumatud ). Võib-olla sellesse mida nad väljakul korda saatsid.
Sel MMil oli meeskond paljuski Maradona nägu ning eelkõige tänu tema nii käe kui kiirete jalgade tegutsemisele oma kodumaale ka läbi ajaloo teine tiitel võideti. Mulle pole Maradona kunagi mingi iidol olnud, kuigi tema mängijameisterlikust ning head platsinägemist vaidlustama ei hakka. Samamoodi pole mulle paljud hilisemad säravad tähed suuremat muljet avaldanud, olgugi et paljuski tänu nendele on meeskond edu saavutanud. Batistuta ( kuigi olgem ausad: 78 mänguga 56 kolli koondise eest on tugev argument ), Crespo, uuematest Saviola, Messi on mängijad kes saavad mind suhteliselt õlgu kehitama. Vaieldamatult on nad palju tähtsaid väravaid löönud ent minule isiklikult on teised mängijad sümpaatiat avaldanud: Burruchaga, Caniggia, Redondo, Veron, Ayala ning muidugi praegune ülivõimas lemmik – Juan Roman Riquelme.
Viimasel MMil läks nagu läks ning veerandfinaalis jäädi sakslastele penaltitega alla. See et samas staadiumis suurima rivaali Brasiilia tee katkes, palju ei lohutanud. Egash midash, 2010 on uus võimalus.
Cordobas olles oli nädalavahetus sobivasti ukse ees ning see ei tähenda siinses riigis muidugi midagi muud kui järjekordset jalkavooru. Kurioosne kusjuures on fakt et riigi suuruselt teisest linnast ei mängi ühtegi võistkonda kohalikus meistriliigas vaid hoopis esiliigas ollakse kolme meeskonnaga esindatud. Võrdluseks, pealinnast on meistriliiga kahekümne võistkonna hulgas seitse esindajat ent sellest järgmises loos.
Laupäevaks uurisin siis kava välja ning läksin kell kuus algavale Belgrano de Cordoba mängule. 20 tuhandeline El Gigante staadion oli praktiliselt täis ning pilet sinna 30 peesot ( 10 USD ). Tegu oli spetsiaalse jalkahälliga ehk väljaku äärejoontest kuskil kolme meetri kauguselt algasid turvaaiad mille kõrgus minu hinnangul küündis kuskil kuue meetrini + sinna otsa veel neljakordne okastraataed. Meetmed niisiis ääretult karmid. Kui kodumeeskond paiknes tabelis neljandal rivil, siis küllasõitnud Santa Fe sats järgneval ning enam-vähem tasane kogu kohtumine oligi. Kodumeeskonna kaheksanda minuti tabamus tahtis küll staadioni plahvatama panna, üksmeelne möire oli niivõrd veenev. Et istekohad olid ainult peatribüünil ning ülejäänutes seisti, siis peale väravat joosti muidugi turvaaia juurde ning roniti ja kõigutati end sellel.
Minekümne minuti pärast külalismeeskond viigistas ning selle seisuga ka mäng lõppes. Tase oli ok esiliiga kohta ning suuremaid prohmakaid mängijate poolt ei tähendanud. Küll said oma osa pealtvaatajate poolt kohtunikud ning teinekord ka põhjusega. Tõsi, sõna puta ( millega eesti keeles iseloomustatakse naist, kes paljude meestega magab ) kuulsid oma aadressil ka vastasmeeskonna mängijad päris tihti, kohtunikud aga sedagi enam. Ütleks iga teine sõna mingi situatsiooni kommenteerimisel oli puta ning kõige ilmekamaks näiteks oli üks situatsioon, kus umbes 40ne pereisa kõndis aia taha ning pidas umbes minutilise monoloogi küljekohtunikule maha, kus kõne all olev naljatäheline sõna figureeris tihedalt. Lõpuks sülitas kolm korda kohtuniku suunas ning kõndis viie-aastast tütart käe otsas talutades tribüünile tagasi. Tüdruk lutsutas kogu selle aja tsubatsupsi ega lasknud end morjendada.
Peale kaheksat hostelli tagasi jõudes uurisin pühapäevaseid mänguplaane ning otsustasin öise bussiga pealinna sõita et siin õhtul üks teine mäng ära vaadata. See kui miski vist näitab inimese tühisust, kui jalka järgi ajaarvamine käib et mis teha.
Pildil Juan Román Riquelme, kes muu.