Kolm päeva hiljem

Nonii.
Lugesin oma eelmise kirjutise läbi ning see oli piisavalt kriitiline siinse pealinna kohta.
Mõned päevad hiljem ei hakka ma omi sõnu tagasi võtma – olen veelgi seda meelt et arhidektuuriliselt ei ole linnal väga palju pakkuda, longi neid tänavaid mööda palju tahad. Küll olen aga vana ööloomana sattunud taaskordsesse pidutsemistsüklisse ning selles plaanis ei lenda minult mitte ühtegi kriitikanoolt. Iseenesest oleme väga kaugel sellest.
Linna suurus ning ( tõenäoliselt ) pikaaegsed traditsioonid tagavad selle et soovi korral on võimalik end iga öö soovipärasest miljööst leida ja ma ei räägi siinkohal ohtrate turismipiirkondade sutekaagentide girl 24h pakkumistest. Eri muusikastiilide baare-restorane on rohkem kui allakirjutanu ootata oleks osanud ning see ongi tinginud selle et ( isiklikku ) voodisse saab alles koos päikesetõusuga vajutud.
Asi mis mulle alguses teiste reisikirjeldusi lugedes suht uskumatu tundus, on ikkagi siinne pidutsemise ajaarvestus. Pigem reegel kui erand on see et sööma minnakse kuskil kell 23.00, siis 01.00 kuhugi baari paarile drinksule, sealt 02-03 kuhugi klubisse ja hommikul kuuest-seitsmest veel kuhugi baari tiksuma. Ja nii kasvõi seitse päeva nädalas.
Täiesti müstilisena tundus mulle alguses väide et mõnda kohta pole mõtet enne öö nelja minna sest rahvast lihtsalt pole. Veelgi karmima elamuse osaliseks sain eile hommikul seitsmest kodu poole jalutades ühest tangorestoranist möödudes, kus kaheksandal hommikutunnil käis pidu täiega – orkester mängis ning paarid lasid põsk põse vastus tantsupõrandal. Pole vist mõtet lisada et pidu ALLES käis mitte JUBA.
Viimase nelja õhtu-öö-hommikuhetkedel olen nautinud nii jazz`i, flamengo, rock´i, hip-hop´i, tango kui reggaeton´i rütmidest ning pole vaja hiromant olla aru saamaks et sellele öölooma elule sõrme andes lähed kogu kupatusega kaasa.
Praegu on kohalik aeg 00.20 ning järjekordne öö ning veel tundmatud uued urkad ees.
Lõuna ajal luuke lahti ajades olen siiski ka päeval mõndagi teinud ent sellest järgmisel korral.