Iguazu Falls

Iguazu kosed olid siiski peamiseks eesmärgiks miks siinsesse piirilinna saabusin ning tänase täispäeva siinses rahvuspargis mööda saatsin.
Bussiga hommikul kohale ning 40 peesone ( 13 USD ) rahvuspargi pilet käes, väikerongile, mis pargis turiste ühest punktist teise kärutab.
275 on see määr, millega siinleiduvaid koski iseloomustada armastatakse ning mahutunud on need 2,7 kilomeetrile. Kõrgeim ei olegi teab-mis-kõrge, 82 meetrit ent kogu kompaktsus on muidugi muljetavaldav. Kuna kosed asuvad täpselt piiril, on nende jälgimine ma naaberriigi Brasiilia poolt võimalik.
Et koht on omapärane, on ka kineastid taibanud ning näiteks kaks aastat tagasi valminud Miami Vice on osaliselt siin filmitud ning viimane Indiana Jones.
Minu päev kujunes seitsmetunniseks ent oleks tõenäoliselt ka kauemaks tegevust leidnud, kuna matkaradu on piisavalt ning koski on võimalik nii ülevalt, kui ka altpoolt vaadata.
Enim jääb meelde muidugi paadiga kose alla sõitmine, mida ekstreemsuseid armastavatele turistidele pakutakse. Kiirpaat rahvast täis, meeskond paneb endale vihmekeebid selga – kapuutsid pähe ning rahva kiljumise saatel kose alla. Paarikümne minuti jooksul neli korda veejoa all olemine jätab unustamatu elamuse.
Kui Ecuador´i Banos´es olles käisin koos kolme tshiili piffiga sealse kose all märja T-särgi võistlust tegemas ( ning kus mind külmalt esikolmikust välja jäeti ), siis seal oli vesi mattafaka kui külm. Tänased sahmakad seevastu olid mõnusalt soojad ning sekundiga läbimärjaks saamine ei häirinud üleüldse.
Homme hommikul liigun aga edasi ning paari päeva jooksul sooviksin jõuda põhjapool asuva Salta linnani.
Pildil on järjekordne paat soovijatega kose alla suundumas.