Ciudad del Este – kontrabanda * pealinn

No nii käed üles ning hüüame kõik ooo-oooo, oooooo-ooooo ... ja uuesti ....
Ciudad del Este pole mingi lihtne linn. Kes tahab toogu paralleele Mehhiko ja selle ühe teise riigi piiril asetseva Tijuana linnaga, kes ei taha, ärgu toogu. Salakaupa liigub, kogused on suured ning linna kuulsus rahapesu - ning narkolinnana kõigile teada. Silmapetteks müüakse maksuvaba piirkonnana palju elektroonikat ning (piraat)riideträäni ning jõe teisel pool elavad brassid käivad seda hunnikute viisi omale maale vedamas, ummistades liiklusega kahekilomeetrist silda.
Linn on suhteliselt uus ning selle rajamine sai alguse 1960ndatel justnimelt eelpool mainitud silla tekkega. Praeguseks on rahvaarv tugevalt üle paarisaja tuhande ning kasv jätkub.
Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on aga Itaipu tamm, mida neljapäeval peale linna jõudmist ning bussijaama-äärse hotella võtmist, vaatama läksingi.
Kui nüüd natuke tausta rääkida, siis 70ndate keskpaigas, kui brassid hullul kombel sigima hakkasid ning lühikese aja jooksul elanikkond pea kahekordistus + lisaks 10% majanduskasv, 70ndate keskpaigas selgus et elekrtienergiat ei piisa. Parimaks viisiks seda lisada oli uus elektrijaam ehitada ning kuna vett ressursina on, otsustati selle kasuks. Ideaalseim koht jaamale osutus olevat aga Parana jõe suudmes Paraguay piiri ääres ning nii ei jäänudki muud üle, kui vana vaenlasega sõjakirves maasse kaevata. Üheksa aastat ehitust ning 1984. a võis maailma suurim hüdroelektrijaam tööd alustada. Praeguseks on ta langenud küll juba teisele kohale, sest hiinlased pole ( ka siin ) midagi juhuse hooleks jätnud.
Paraguay saab 90 % oma energiast ning Brasiilia 20 sellest jaamast, kolmas naaber Argentiina midagi ent kambas on ta sellegipoolest. 1979 nimelt hakkas viimane kahtlustama justkui võiks Brasiilia mingil hetkel tammid avada ning Buenos Aires´e üle ujutada ning sellest hetkest on nad kolmanda osapoolena kõiki tammi puudutavaid küsimusi arutades.
Nonii, aitab taaskord faktidest.
Jaama saab linnast bussiga ning maad sinna on pisut üle viie kilomeetri. Kohale jõudnud, on vaja isik tuvastada ning end kirja panna. Mul passi polnud ent milleks inimesel siis ilusad sinised silmad on ? Auditooriumisse ning peale veerandtunnist filmi bussiga tammi enda peale. Klõps, klõps, kohustuslikud pildid, ringkäik alla generaatorite juurde ning üles, 195 m kõrgusele. Kogu ekskurs kuskil tund aega ning lõbu on tasuta.
Rohkemat sel päeval teha ei jõudnudki ning suundusin end kaineks magama.
Täna hommikul enne riigi vahetamist käisin aga shoppamas. Nagu ütlesin on linn üks suur kauplemiskeskus ning tänu maksuvabadusele soodne ning äärmiselt soositud eelkõige ( kohalike ) idanaabrite hulgas.
Träni oli tõesti arvukalt ning kuigi ma midagi suuremat ei ostnud, uurisin pisut hindu. Riidekaup nii väga ei huvitanud kuna see oli valdavalt vuffel ning välimus ka vastav + jalanõusid suurele jalale latiinomaas kus number 44 on mehe kinga tipp, nagunii pole.
Fotokaupu ning pisut elektroonikat vaatasin ning see oli soodsam kui Eestis. Tõsi, kes pisut rohkem reisinud on, teab et pole maailmas kallimat riiki, mis puudutab originaalriideid, eletroonikat jne. kui seda on Eesti.
Canon´i välk Speedlite 580EX II eest taheti 380 USD saada ( Eestis 6150 krooni )
Canon`i EF 70-200mm F4.0 L IS USM toru 1200 USD ( Eestis 18 500 krooni )
iPod Classic 160GB Silver eest küsiti 330 USD ( Eestis 5255 krooni )
... kui vaid mõned näited tuua. Kõik hinnad nn. letihinnad, ilma mingi tingimiseta.
Seega, kui keegi siiakanti nagunii satub, kaamerat-tarvikuid-muud elektroonikat vaja on – siit saab päris soodsalt. Pole muidugi raske arvata, kust piirkonnast kaup tuleb ning millise silmakujuga valdavalt poeomanikud-müüjad on. Vihjeks niipalju et lätlastega tegu pole.
Pildil võte kohaliku bussijaama kõrvalt põllult. Ei, tegu pole suvitajatega. Ei, palja noxiga poisid eesplaanil ning taamal toimetav härrasmees pole näitlejad. Nad elavad siin.

* Nagu kõik teava kannab salakaup armsate naabrite lätlaste-leedukate kodukeeles justnimelt sellist nime. Idanaabrist rääkimata.