Pisut hingele

Eilne päev läks paljuski linna kultuurieluga tutvumisele.
Peale hommikust bussijaamas käiku suundusin linna idaosas voolava Rio Parana jõekaldal asetsevasse Moodsa Kunsti muuseumisse, mis on ehitatud endisesse viljahoidlasse. Õieti kasutusel on kümnekordse hoone administratiivpool, ise viljahoidla osa on lihtsalt erinevate värvidega üle värvitud ning tõenäoliselt alles ootab rakendust. Sellegipoolest tore näide sellest et hea tahtmise korral on võimalik oma ajajärgu ära elanud hoonega ka midagi muud teha kui see maatasa tõmmata.
Moodsa kunsti endaga on mu suhted ... ütleme keerulised. Kõlab väga julge ning enesekindla väitena ent klassikalisest kunstist olen võimeline aru saama, vähemalt osast sellest. Moodsaga on asi, nagu ütlesin, pisut raskendatud. Kas näiteks eilsel näitusel väljas olnud kolm puualust, millesse suvaliselt purunenud peeglitükke visatud, on kunst ? Tõenäoliselt. Kas fofomontaaz, kus modell hoiab ühel pildil oma näo ees teekannu, järgneval potti ning siis panni, kas ka see on kunst ? Väga võimalik taaskord.
See et mina mõnes asjast päris hästi aru ei saa, ei tähenda et mõni teine seda teha ei võiks. Nagu ikka - kunst on kunstis kunsti näha.
Moodsa kunsti annus käes, kõndisin väga kaunist Orono Bulevardi mööda linna keskpargi juurde et Linnamuuseumis ka klassikalise kunsti doos omandada. Paraku oli teisipäev see ainuke puhkepäev muuseumis ning seega lükkus külastamine järgmisse korda. Oruno Bulevard oli tõesti kaunis oma arhidektuuri poolest ning selle ääres asuvad elumajad ning peamiselt plastilise kirurgia kliinikud ( valdkond, millel siinses kultuuriruumis on suur kandepind ) andsid mõista, et tegu on tõenäoliselt linna rikkaima piirkonnaga.
Õhtul realiseerisin pikaaegse soovi ning käisin Oscar´ifilmi No Country for Old Men vaatamas, siin tuntud kui nime Sin Lugar para los Debiles, all. Kohalik multiplex ning pilet õhtusele seansile 9 peesot ( alla 3 USD ), rahvast piisavalt.
Film ise oli zanrilt pisut erinav, mida Coen´i vendade puhul nägema olen harjunud. Pärinevad ju nende taktikepi alt sellised linateosed kui O Brother, Where Art Thou?; The Man Who Wasn't There; The Big Lebowski ent eelkõige muidugi legendaarne Fargo koos William H. Macy´ga peaosas. Nüüdne film oli tõsisem ent väga heade näitlejatöödega äärmiselt nauditav kogu oma kahetunnises pikkuses. Kas just aasta parim film on raske öelda, kuna kõiki viite parima filmi kategoorias olnud kandidaati pole näha õnnestunud.
Täna pakin aga taaskord asjad ning seitsmetunnise bussisõidu järel peaksin end leidma linnast nimega Cordoba. Pisut suurem kui praegune peatumispaik ning kuulu järgi suure kultuurivalikuga. Ega muud kui kohale ning siis selgub.
Pildil Rosario linna viljahoidlast ümber tehtud Moodsa Kunsti muuseum.