Suund läände

Kuigi herneaju tõttu ei kuulu mõtlemine mu tugevamate külgede hulka, tegelesin sellega päris pingsalt järgneva paari päeva jooksul Uruguay´st tagasipöördumise järel.
Üks asi oli kindel – peale neljakuist ringitrampimist hakkas kumm suhteliselt tühi olema ning üha enam avanesid netiavarustest leheküljed, mis sisaldasid endas erinevaid Euroopa`sse tagasilennuvariatsioone.
Seega, kuigi esialgu ma ei välistanud Argentiinas olles ka selle lõunaossa suundumist, näitas tegelik elu midagi muud. 3220 km matk pealinnas maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaia´sse oleks lennukiga ju nuusata olnud ent juba seal olles oleks patt olnud kogu Tulemaa´ga tutvumine paaripäevaseks jätta, mis eesti keelde ümber panduna tähendanuks nii paarinädalast reisi enne kui keskele tagasi oleksin saanud. Selle jaoks mul aga energiat päris kindlasti poleks olnud ning tõenäoliselt oleksin jooma pööranud.
Uurisin niisiis kaarti ning tegin otsuse võtta koheselt suund Mendoza linna riigi läänerannikul, mitte enam eriti kaugele Chile piirist.
Pisut üle tuhande kilomeetri asfaldimõõtmist ehk teisisõnu bussiga 13-14 tundi. Busse olen muidugi ka eelnevalt paaril korral kiitnud ent olen sunnitud paar sõna veel lisama.
Erinevaid bussifirmasid näiteks BA ( oma veerandmiilise ja 75 platvormi sisaldava lähtealaga ) bussijaamas on valida liialdamata kuskil saja või enama seast. Arvestades et riik on pindalalt suur, siis väga paljud firmad on spetsialiseerunud ainult mõnele teatud piirkonnale, tervet maad hõlmavat ketti omab vaid mõni üksik tegija. Hinnad firmade lõikes väga palju ei erine, küll aga sõltub reisihind varustusetasemest. Näiteks minulgi oli Mendoza´sse reisi ostes valida kolme erineva mugavusklassi vahel: tavaline, pool-luks ning superluks. Vahe on neil eelkõige istmetes aga ka toitlustamises – jookide valikus. Kui kõige odavamas saad tavalise allalastava seljatoega istme ning väikse snäki kogu reisi peale, siis järgnevas on olukord juba parem ning superluksis tuleb tõenäoliselt president ise sind teele saatma. Taaskord eesti keelde ümber panduna maksis 14 tundi ja üle tuhande km bussisõitu vastavalt 137, 154 ja 190 peesot ehk vahemikus 44 – 60 USD.
Ma olen kõikide klassidega siin sõitnud ning võin öelda et kallim on ehk pisut ülehinnatud ning parim hinna-kvaliteedi suhe on keskmises klassis, mille pileti endale ka soetasin. Fakt on see et odavaim klass on populaarseim ning seega ka selle bussid rohkem rahvast täis, teistes on lahedam või väga lahe. Näiteks nüüdki oli meie kahekordses bussis kokku seitse reisijat, mis muudab küsitavaks asja tasuvuse ent ega mina omanik pole. Kaks bussijuhti, reisisaatja, LCD-telekad filmidega, rohkelt süüa, joogivalikus lisaks karastusjookidele ka veini, likööri ja viskit, ööseks padi ja fliistekk – kõik see tingib selle et peale 14-tunnist reisi astud bussist välja, kehitad õlgu ning astud edasi – väsimust pole.
Mendoza ise on Argentiina kuulsaim veinipiirkond nagu paljud ka Eestis teavad. Väljakäidud arvud on ca. 150 000 hektaril viinamarjaistikuid ning kuskil 1250 veinitehast. Ehk abiks ikka.
Toodetakse siin 75 % maa veinitoodangust ning suurem osa riigi eksportveinidest.
Argentiina veine minu arusaamist mööda väga kvaliteetseteks ei peeta ning neil on pisut selline massiveini tempel otsaees. See võib ka paika pidada ent kindlasti oma eranditega. Fakt on muidugi see et kohalikud ise eriti valivad pole ning kurgust alla lastakse ka päris hulle peedikaid, kasvõi sedasama mis mu peatuspaigaks olnud hosteli köögist 24/7 tasuta pakkuda oli.
Ma ise pole kunagi suurem asi viinamarja leotise sõber olnud, kui siis ehk mõne kuiva valgeveini sõber vahest. Kes aga fänn on, siis siin leidub niivõrd palju tehaseid et degusteerimisringkäike jätkuks tõenäoliselt mitmeks-mitmeks kuuks.
Ma käisin ühel sellisel ning jäin tegelikult ääretult rahule. Ratastega sõitsime kolm veinitehast ning lõpuks ka shokolaadi-likööri tehase läbi ning kuus tundi sai sisuatatud. Soovitan igaljuhul.
Pildil ülesvõte 1898. asutatud Bodegas Lopez´i tootmisliinilt.