Santiago de Chile - Tallinn: 27 tundi

” Putsi siin on alati selline järjekord türa ükskõik millal tule ”
Gatwik´i lennujaama piletiletis saab meie rahvuslikule kompaniile propuski samast letist kust näiteks Air Namibia ja tosina muugi kompanii reisijad kätte saavad ning seetõttu polnud imestada et kolme mu seljataga seisva eesti põmm-pea närvid mustad olid.
Kolm musta, tõenäoliselt justnimelt namiibia venda olid reismas. Koos suguvõsaga. Ja koos viie ümberkaudse külaga. Passihunnik nende käte vahel oli muljetavaldav ning järjekord ei tahtnud edeneda.
Ent alguse juurde.
Kerge kõrvalpõige tagasi viib hetkeni mil esmaspäeva pärastlõunal kohaliku aja järgi kell 13.00 ( eesti 20.00 ) startis minutilise täpsusega Air Comet´i lennuk Santiago de Chile´st ja võttis suunaks Madrid´i. Kaksteist pool pikka tundi oli ees. Ütlen ausalt et ränk. Argentiina busse ma enam kiitma ei hakka, muidu läheb läilaks ära ent enne oleksin nendega selle vahemaa läbinud kui võimalik oleks olnud. Vahet pole, lend sai lennatud ning teisipäeva hommikuks kella kaheksaks olime Madrid´is kohal ent ma ei oska küll öelda millal järgmine kord mandritevahelist lendu ette võtan.
Euroopa Liit võttis suht soojalt oma kadunud poja tagasi ning selle aasta esimesed sammud Euroopa pinnal olid tõsiasi. Madrid´i lennuväli oli minu jaoks uus kogemus ning pean tunnistama et see oli suur. Näiteks neljas terminal kuhu esimesest bussiga suundutud sai sest British Airways väljub just seal, hiilgas oma modernsusega ning sellega et tundus suuremana kui näiteks Harju Maakond pindlalat on.
Mõned tunnid ootamist ning suund London´isse.
Ma olen tõenäoliselt teine eestlane tädi Maali kõrval kes veel oma jalga Suurbritannia pinnale pole saanud ning ega ei saanud õieti nüüdki. Kui vahemaandumisi arvesse võtta, siis olen rohkemates riikides viibinud kui see pisut üle viiekümne mis ametlikuks arvuks pean ent neid ei saa arvestada. Seega nüüdki: Gatwik – check, London – no.
Õhtul kell kuus väljunud Eesti Õhu lennukile küsisin pileti keskmise avariiväljapääsu kõrvale ning sain seal rahulikult jalad sirgu ajada. Üle vahekäigu istus hinnanguliselt 205 cm pikk meeskodanik tavalises reavahes ning naeratust tema näolt oli raske leida.
Pisut enne üheteteist Ülemiste´l ning kiire passikontrolli järel leidsin end vastutulnud Mrgs´e ja Evelini süles.

Mission complete.