Väike muutus

Kuna blogspot on järgmises sihtkohariigis väikese põlu all, olin sunnitud tegema uue üllitise sellele aadressile.
Ja kuna ka sellele Hiinas juurdepääs puudus, olin veelkord oma "kodu" sundinud ära kolima - lõpuks siia.
Head lugemist !

Kolmas päev ... ja koju

Kolmanda päeva esimeses mängus näitasid venelased paiguti päris ladusat koostööd ent lõpuks võtsid prantslased ikka oma. Tuleb vist vaikselt nõustuma hakata et Parker on selle turniiri parimaid tagamehi et mitte öelda parim. Olles vahepeal juba seitsme punktiga taga, oli just mängujuhina tegutsev Parker see kes masina käima tõmbas ning meeskonna võidusadamasse triivis. Tõsi, selles one-man-show´s peitub ka prantslaste Achilleuse kand ehk võrdväärset asendajat San Antonio Spurs´i tagamehele pole ning võimaliku vigastuse korral on konnasööjatel kellad. Aga kuniks mäng laabub on ok.
Venemaa kaotus tähendas seda et prantslased võitsid grupi ning ka Venamaa pääseb edasi, iseasi mitmendana ning millise tabeliseisuga.
Lihtne matemaatika ütles järgmist: Läti kaotas Venemaale -13 ning Venemaa Saksamaale -3ga. Seega lätlaste +8 võidu korral oleks korvidevahe sakslastega sama ent omavahelise mänguga lõunanaabrid edasi, +9 alates võiduga igal juhul edasi ning alla +8 edasi nahkpüksid.
Mäng algas närviliselt ning mõõduvõtmise kaalukust oli märgata ka mänguplatsil toimuvast. Näiteks Kambala võttis alustuseks kohe kaks ründeviga millest üks oli Femmerlingi näitlemise vili ent kuna kohtuniku vile oli käinud, polnud enam tagasiteed. Saalis oli nende mängude jooksul lisaks kahele tabloole üleval ka suur ekraan, millel näidati sama pilti, mis tõenäoliselt vaatajate kodudesse jõudis, selle vahega mõistagi et kordusi ei näidatud. Rahvas ( loe 3500 Läti fännI ) oleks mõne korduse peale lihtsalt paiga maatasa teinud.
Kambala võttis niisiis kaks ründeviga ning Biedrins paar lolli viga + kolmas esiliinimees Hermanis ka mõned - seega hakkasid mängu edenedes pikkade vead kollitama.
Mäng läks oma soodu ning lätlastele soodsalt, poolajaks +8 nagu vaja.
Teisel poolajal jätkus sama stsenaarium: kord lätlased 7-8 punniga ees, siis võtsid sakesmannid asja 3-4 peale ja nii läheneti lõpuni. Viimasel minutil läks asi karmiks ära kui lätlased tabasid kõigepealt kolmese ning peale sakslaste pallikaotust läks Skele üksi läbi ning raius oma 1.92 cm pikkusega palli kahe käega pealt sisse. Rahvas pidi hulluks minema, +10 ja sakslaste aeg.
See mis ümberringi toimus, oli täiesti kujutlematu. Minu ees istuvad sakslaste suurusjärgus 100 fännI istusid haudvaikselt ent ümber nende käis kõrvulukustav lärm. Minu kõrval seisis kohalik, Gdansk´i kossuhuviline ning seepeale kui selgus et üks kõige kõvemini karjuv fänn polegi Lätist vaid hoopis selle põhjapoolsest riigist ütles: Poola, Eesti, mis vahet seal on - Hitler kaput !!!
Mängu lõpuni jäi 32 sekundit ja sakslaste rünnak. Lätlased sulgesid kõik kaitsjad ja ründajad ära, vaid Jagla jäeti kolmese joone taha vabaks. Sakslased toimetasid palli temale ning see idioot otsustas esimest korda selle turniiri jooksul seitsmelt meetrilt peale visata - sees ! +7 ja Läti rünnak. Kiirustatud lahendus, pingilt tõusnud Kalve saab palli, talle viga ning tulistab mõlemad vabavisked mööda. Jagla saab kaitselaua, talle viga ning tabab 2st vabaviskest ühe.
Viimane rünnak lätlastele kes toimetavad palli taaskord Kalve´le ent tema 10 meetrilt sooritatud vise tabab korvirõngast. Oleks sisse pannud, oleks rahvuskangelane olnud, nüüd - kojuminek.
Sakslaste joovastudes ning väljakule ringi kogunedes kostitab Kambala tagamees Hamann´i veel vasaku küünarnukiga ning õige ka. See episood jääb mul paraku kohapeal märkamata vaid leian selle pärast kodus olles, interneti avarustest.
Kokkuvõtvalt - oli emotsionaalselt meeletu power´iga turniir ent läks nagu alati.
Pildil paar läti poolehoidjat teisipäevaselt prantslaste vastu peetud mängult tagasi sõitmas. Parempoolne fänn on Ilvars Piziks kes kunagi, sama aastakäigu mehena Rauno Pehka´ga on temaga koos Riia ASK´s mänginud. 195 cm puhas number kolm ent nüüdseks on mängimised mängitud ja ka kaal on tõusnud 122 kiloni.

Teine päev, teine kaotus

Teinekord on selline tunne justkui hakkaks pärast kőiki neid pikki aastaid juba spordist midagi jagamagi ent see tunne on petlik.
Olin rangelt seda meelt et Venemaa koondisel on potensiaali turniiri käigus päris kaugele edeneda ning eilne vastane, Saksamaa, on pelk suupala pikal teel ent ei. Kiitsin Bőkov´it ning tema tarka ja kaalutletut tegevust mőlemal pool väljakuotsas ent kui ta otsustab eile mängust 27% tabavusega vabaviskeid korvi sahistada, pole palju enam midagi kommenteerida.
Kui Bőkov paneb vabaviskeid 11/3, kogu meeskond müstilised 49/28 ning mäng kaotatakse kolme punniga - saan väga hästi aru treener Blatt´ist kes peast sőna otseses mőttes kinni hoidis. Mőtle ükskőik milliseid skeeme välja ent kui sakslased raiuvad julmalt vigu ning omad vabaviskeid ära ei pane - läheb nii nagu läks eilses mängus.
Lätlaste kohta ei ei oska ka midagi muud öelda, kui et kahju on nende kohalesőitnud fännidest. Meeskonnal potensiaali on ent lőpp-tulemus on nagu alati. Eilnegi mäng näitas et hetkeliselt ollakse valmis päris ilusateks etteasteteks kogu saali LAT-VI-A, LAT-VI-A hüüete saatel ent vőiduks vormistada seda ei suudeta. Eile juhiti kümne punniga kolmanda veerandi keskel ent siis panid prantslased äärtelt viis ( !!! ) kolmest praktiliselt järjest ning oligi asi otsustatud. Kes veel ei usu, siis prantslaste mängu nüüd kaks päeva lähedalt nähes on nad vőimelised milleks iganes selle turniiri käigus ning usun et panuste kasvades üha vihasemaks lähevad.
Mul tekkis juba esimesel päeval küsimus mida teevad Läti koondises seltsimehed Vitols, Skele, Blums ning Hermanis ? Miks pole kaasa vőetud ühtegi tagameest, kes mängida tahab ning sellele lisaks ka skoorida suudab ? Mille eest Skele´le makstakse klubis kahe hooaja eest miljon taala ? Kas tőesti on vigastatud ja turniirist eemale jäänud Sandis Valters ainuke kes mängu ka ise teha suudab ?
Hermanis vőib ju meeskonna süda olla nagu Kullamäe viimastel aastatel Eesti rahvuskoondises ent kas ta tőesti peab lahkuma jalad ees ?
Eilses mängus tegi Kambala mis suutis ( 18 punkti/6 lauda ) ning ka Biedrins näitas ent heast küljest vőttes 20 lauda ent selleks jääb vőiduks väheseks kui teistelt vajalikku toetust ei tule.
Täna Lätil ellujäämismäng Saksamaaga ning Venemaal printsipiaalne kohtumine prantslastega. Ütleme nii - Venemaa vőidu korral kőlbab lätlastele ükskőik kui väike vőit, Venemaa kaotuse korral peab vőit sakslaste üle olema suur.
Nii lihtne see mäng on.
Ise alustan peale viimase mängu lőppu kella kümne paiku tagasiteed Eesti suunas. Suurusjärgus 1200 km lahutab Rapla´t Gdansk`ist ent vőib-olla teen enne koju jőudmist veel mőne peatuse.
Pildil prantslaste esiviisik.

Mina vs. Tony Parker 4:3

Nagu mainisin, istusin VIP-tsoonis, koheselt ukseava kõrval mis viis mängijate riietusruumidesse. Vene - Läti mängu kolmanda veerandaja keskel tulid järgmise mängu peategelased oma järgmiste päevade vastaseid üle vaatama ja sooja tegema. Kes kuulas musa, kes näris nätsu, Parker tuli ning nõjatus endale tagasihoidlikul moel lihtsalt seina äärde.
Kuna mu kõrval oli kaks kohta vabad, otsustas ta mingil hetkel istuda otse mu kõrvale, kaaslaseks teine esikviisiklane Boris Diaw. Vaevalt need mu elu ainukesed kuulsad 15 minutit just olid ent päris meeldivad sellegipoolest.
Mingil hetkel tabasin end mõttelt et meil on päris palju ühist ning paljuski olen tast isegi parem:
* pikkust mõlemal 1.88 - 1:1
* kaalu mul 112 kg vs tema 82 - 2:1
* mul vanust ning elukogemust rohkem, vastavalt 34 a. ja 27 - 3:1
* mõlemad korvpallurid ent tema kolmekordne NBA-meister, mina Rapla Neljapäevaklubi ( pole vist mõtet üle täpsustada mis päeval nädala ainuke trenn on ) liige - ok, 3:2
* tema põrutab seebistaarist Eva Mongooliat, mina noh … ka põhimõtteliselt - 4:3
Nii lihtne see matemaatika siis ongi.
Mingil hetkel võttis ta mobla välja ning pani õsõmõssi teele, tõenäoliselt järgneva sisuga:
“ Tsau musi. Mäng hakkab varsti, vaatan just eelmist. Märkasin seistes et ühe väga norm. eesti venna kõrval on koht vaba ning istusin ta kõrvale. PS. Täna ma siiski tulla ei saa, oma moor surus kaasa. “
Usun et sõnumi sisu oli 1:1 selline ent võin ka eksida.
Mobla taustapildiks oli ühe teise piffi pilt ( kellele see õsõmõss ehk läkski ? ) kui enda kaasa Mongoolia oma, kes muide istus koos sõbrannaga must mõned kohad edasi. Krt, oleksin Kroonikas tööl, saaks hea loo pastakast välja imeda.
Mängust ka siis mõne sõnaga.
Võiks öelda et Saksamaa oma noore koosseisuga oli üllatavalt hea ning prantslased pingutasid täpselt niipalju kui vaja. Kogu mäng punkt-punkti heitlus, kuni 2,5 minutit enne lõppu alanud soologa siiani pelgalt teistele mänginud Parker asja ära otsustas. Mängu viimaste hetkedega 11 punkti + 2 tähtsat lauda ning 33:37 kaotatud poolaja järel tulemusega 70:65 võit kirja.
Täna esimene mäng Venemaa - Saksa ja õhtu nael Läti - Prantsusmaa.
Pildil Parker seina toetamas.

Missi - Laura süüdi Läti kaotuses ?

Läti meeskonnale on seekordne turniirist osavõtt peale taasiseseisvumist juba seitsmes ning ehkki saavutused pole kaugeltki samavõrdsed olnud ennesõjaaegsetega ( 1935. a tuldi Euroopa meistriks kümne meeskonna konkurentsis ), on siiski ette näidata 2001 a. 8. koht.
Viimased kolm järjestikust turniiri on andnud kohad vastavalt 13, 14, ja 15 ning mingi haige loogika järgi jäädakse sellel turniiril punase laterna ossa ehk 16 meeskonna hulgas viimaseks.
Meedia on kõikvõimas ning seekordse turniiri eel on palju räägitud nn. läbi aegade koondisest kust ei puudu ei kogemust väljakult ega ka selle äärest, mehi maailma absoluudsetest tipp-liigadest ega ka jõudu. Kõik eeldused selleks et tähtede hea asendi korral suurepärane tulemus välja mängida ent samaväärselt suurepärane võimalus ka selleks et teatavate asjaolude kokkulangemisel järjekordne flopp serveerida.
Peatreenerit Kestutis Kemzura on viimastel päevadel mööda päid saanud eelkõige muidugi selle eest et noore vihase Kaspars Berzins´i distsiplinaarrikkumise tõttu koondisest välja arvas ent paljuski ka seetõttu et lisaks kahepunktilisele koduväljakuvõidule vaenlase nr. 1 - Leedu - vastu, pole kontroll-mängudes vajalikku lennukust üles näidatud.
Ning erandiks polnud ka eilne esimese vooru kohtumine Venemaa vastu.
Arvestades seda et kohale on sõitnud suurusjärgus 4000 fänni kuuevarbaliste maalt, näidati taaskord äärmiselt mannetut mängu milles mina süüdistaks kõiki peale ühe erandi.
Kaspars “ Rocky Balboa “ Kambala on mees kes ainukesena üritas fännide rõõmuks venelastele vastu hakata ent tema pingutusteks jäi väheseks. Kambala vastu on mul algusest peale sügav respekt olnud eelkõige seetõttu et mängijatüübilt oleme üks-ühele sarnased. Pisut nurgelised, piisavalt massi ning julma nahaalsust omavad mängijad, kes on küll viimased tegelased valget lippu masti tõmbamas ning vajadused asjad rusikatega selgeks teevad. Kossuliigad ning ringkonnad kus liigume on erinevad ent suur süda mõlemal hinges tiksumas. Seda tüüpi mängijaid kas armastatakse või vihatakse ent Kambala puhul on diagnoos fännide keskel üks: meeskonna vaieldamatu lemmik.
Võtame potensiaali poolest tegeliku liidri mbaamehe Andris Biedrins´i eilse esituse, milleks oli 6 punkti, mõned lauad ning suur tujutsemine ning pole raske aru saada miks kõnealust kossutähte naise suguelundiga võrreldakse ( vene keeles zvezda - pizda ). On väga võimalik et superstaaril on oma parima sõbra meeskonnast ärasaatmise üle paha meel või oli elukaaslasel Missi-Laural taaskord pea haige ent riigi eest esinedes peaks siiski neil nüanssidel laskma tahaplaanile jääda.
Kolmas potensiaalne varkri soost väljavedaja, tagamängija Armands Skele tõi meeskonna kontosse 8 punkti neist pooled viimal minutil kui mäng oli otsustatud. Riia tõusikluse lipuklubi Essential kuldliikme staatust, mõjusaid tätokaid, kukeharja peas ning pandavat välimust omades saab tõenäoliselt palju naisi ent teinekord võiks oma potensiaali ka väljakul realiseerida.
Häid sõnu ei saa ka Kemzura kohta öelda sest mõned eilsed vahetused olid vägagi küsitavad.
Kokkuvõtvalt võitis meeskond, kellel oli rohkem mune püksis ning Venemaa sai teenitud 81:68 võidu.
Paljud on seda meelt et seekordne Venemaa ei oma suurt potensiaali ent need spetsialistid näevad turniiri arenedes oma imestuseks, kuivõrd valesid järeldusi nad tegid. Loomulikult, mängijate nagu Kirilenko, Holden, Hrjapa ning Kaun puudumine jätab suure augu esiviisikusse ent pingilt on piisavalt noort vihast lihast väljakule suundumas + peatreeneriks maailma oma ala absoluutne tipp.
Just taktika oli eile see, millega lätlased üle mängiti. Kambala vastu rohtu ei leitud ent näiteks Biedrins´ile anti algusest peale niipalju keha et mehel kadus ruttu mängutuju.
Kolm 213-216 cm torni + mängujuht Bõkov + uus kodustatud jänki McCarthy olid piisavaks argumendiks et võit võtta.
Bõkov on liidriks tõusnud viimaste mängudega ning eile juhtis kindlakäeliselt meeskonna tööd + visates näiteks ise 22 punkri ( neist 14 mängu esimese 8,5 minutiga ).
34-aastane McCarthy ( nimi särgil Mak Karti ) sai kodakondsuse vahetult enne turniiri algust ning vähemalt eile õigustas seda täielikult, olles mees kes lõpu eel kahepunktiliseks kahanenud eduseisu taaskord turvaliseks kasvatas oma pealtpaneku ning koheselt järgnenud kolmesega.
Pildil totaalne flopp Biedrins riietusruumi suundumas, taustaks Kambala.

Varssavi - Gdansk 340 km

Aegsalt ärganud ning juba peale kella seitset hommikul pealinna piirid seljataha jätnud, võtsin number 7 teed pidi riigi põhjarannikul asuva Gdansk´ini.
Maad oli suurusjärgus 340 km ning teekond sujus viperusteta.
Kohale jõudnud , otsisin Baltic Hostel´i nimelise asutuse üles ning kirjutasin end sisse. Hostel ise oli suht kahtlane ning ka piirkond just kõige usaldusväärsemat muljet ei jätnud ent on ausalt öeldes hullemateski kohtades öö mööda saadetud. Auto soovitatI siiki lähedalasuvasse bensukase viia - pidi turvalisem olema.
Kerged uned ning kella kolmeks Olivia spordihallile.
Tagantjärele vaadates tundub et pealinnas aeti midagi segamini ning mulle müüdi esimese õhtu pilet VIP-tsooni. Ukselt ei tahetud mind nimelt alguses sisse lasta ning paluti kassast läbi käia, sellepoolne heakskiit templi näol saada ning siis tagasi tulla. Läksin pileti ja ostutshekiga kassasse ning seal tehti suured silmad, arvukalt kõnesid ning uuesti mitmeid kordi suuri silmi ent pärast kümneminutilist mõtlemist löödi tempel peale.
Ei saa väita justkui oleks vilets koht olnud, arvestades et mäng toimus mõne meetri kaugusel ning mängijad sisenesid ja väljusid saali otse kõrval asuvast koridorist.
Pilt siis veel pealinnast kust on võimalik endale reis suunale Lotwa/Estonia soetada.

Kossu EM: eelmäng

Osaliselt on selle reisi trajektoor teatava ajakavaga paika pandud.
Ukrainamaale ei sattunud ma mitte niisama augusti lõpuks, vaid teadlikult selleks perioodiks kui kõik puuviljad ( + 1,5 kroonise kilohinnaga arbuusid ) valminud olid ning neid armutult hävitada sai. Pluss mõistagi 1. septembri aktus selle pidulikkuses.
Kuna Valgevene viisa oli ühekordne ning Poola kaudu tagasi sõitmine vältimatu, hakkasin reisi ettevalmistades kaaluma ka kossu EMil pealtvaatajana kaasalöömist. Vahepeal mõtlesin juba käega lüüa, Eesti ära sõita ning asja hoopis teleka kaudu jälgida ent õnneks siiski nii ei teinud.
Kuna alagruppe on neli ning vastavalt ka mängulinnu samavõrd, jäi üle ainult sobiv mängupaik valida. Häid gruppe on mitmeid ent otsustasin siiski Gdansk´i kasuks kus lisaks ilma Nowitzki´ta mängivale Saksamaale ning Kirilenko ja Holden´ita Venemaale mängivad lisavalikturniiri võitnud Prantsusmaa ja meie lõunanaaber Läti.
Pinget on õhus kuhjaga ning mängud tõotavad tulle põnevad.
Kuna minu vaieldamatu sümpaatia kuulub meie lõunanaabritele ent teadmata nende fännisektori asukohta läksin täna piletit soetades kuldset keskteed. 120 zlotine ( pea 450 kroonine ) homne päevapilet sai võetud teise ritta praktiliselt keskjoone juurde nagu õigele muuvistaarile kohane. Poole odavamad propuskid oleksid mängu lasknud ülevalt jälgida ent sealt rahvusvahelisse telepilti pääsemine poleks niivõrd kindel olnud. Seega, kui homset Venemaa – Läti mängu Viasat´i vahendusel vaatama juhtute, siis ma olen see kolme roosat õhupalli lehvitav ning hüsteeriliselt telepilti pääseda üritav vend sealt teisest reast.
Hommikul on esimeseks asjaks siiski ummikuid vältides õigeaegselt linnast jalgalaskmine ning peale üle 300 km läbimist riigi tähtsaimas sadamalinnas enda sisseseadmine.
Teisipäevase ja kolmapäevase pileti võtan kohapealt vastavalt tekkinud situatsioonile.
Pildil muuvistari istekoht.

Warsowa

Usun et minuealistel ( ehk 1900-1910 a. ilmavalgust näinud ) ning pisut vanemal generatsioonil seostub Poola eelkõige päevapikkuse bussisõiduga kord minnes Euroopasse ja siis sealt tagasitulles. Nüüd muidugi valdavalt lennatakse ent piiride avanedes oli siiski bussisõit see ilma milleta läänedessanti ette ei kujutanud. Poolamaast kui sellisest suurem ettekujutus puudub ehkki läbitud on seda korduvalt ning see pole just asi, mille üle suurt joovastust tunda. Tõsi, olles mida imelikumates urgastes laias maailmas mehetegusid teinud, olen sunnitud tunnistama et ka Maarjamaa kaks L-tähega algavat lõunanaabrit on suhteliselt pealiskaudse huvi osaliseks saanud. Nuustaku/Pariisi võrdlus polegi päris õhust võetud ning lokaalset arenguruumi seega veel küllalt.
Poola pealinn assotseerus mulle siiamaani bussiaknast nähtuga ning seetõttu otsustasingi nüüd kasvõi ühe päeva/öö selle lünga parandamisele pühendada. Tõsi, üks päev 1,7 milj. linnas pole just suurem asi näitaja ent parem seegi kui tühjad pihud.
Hommikul lõin luugid kell seitse lahti ning poole kaheksast alustasin Ryki´st allesjäänud teekonda pealinnani, läbida pisut üle 100 km. Pühapäeva varahommikune pealinn oli autodest lage ning see hõlbustas märgatavalt turisti liiklemist. Olles mõned hostellid antipaatsuse tõttu koha peal üle vaadates listist eemaldanud ning mõnede täis olles, leidsin üheks ööks öömaja Oki Doki nimelisest asutusest.
Nagu tavaliselt uute suurlinnade puhul sai kõvasti ringi jalutatud ning soovituslikud igapäevased 10 000 sammu tõenäoliselt mitmekordselt täidetud.
Sügis on linnas ning seda hoomab siin rohkem kui eelmises peatuspaigas kus vananaiste suvi veel täiega elamist elas. Kui Vinnitsa päevased temperatuurid kõikusid 22 ja 34 vahel, siis siin oli +14 ning lisaks mulle vaid paar hullu shortsidega ringi liikumas. Samas, Keskerakonnale antud lubadusega shortse kuni 3. veebruarini kanda pole mul pääseteed – alles siis saab karupüksid man võtta. Mõned aastad tagasi Singapuri +33st Austraaliasse lennates ( allakirjutanu harituse baastase ütles et kängurumaal valitseb aastaringselt +30/35 + päike + bikiinid + kaunid naised + palju muudki mis kohapeal vääraks osutus ) ning Adelaide lennujaamast +13sse väljudes oli ainukese shortsimehena situatsioon sama.
Homme hommikul Gdansk´i.
Pildil pühapäeva varahommik uimases metropolikohvikus.

Ukraina – Poola piirini 537 km ja natuke peale

Plaan oli hea, võiks isegi öelda kuratlikult terav.
Ideaalvariant nägi ette ca. 500 km läbimist ukrainamaal, piiriületust ning siis veel allesjäänud 285 km naaberriiki kuni pealinna Varssavini välja. Õigeaegselt kohale jõudes, jõuvarusid veel järgi olles ning pileti leidumise korral õhtune MM-valikmäng Poola ja Põhja-Iirimaa vahel kell 20.30 kohaliku aja järgi ( Ukrainast tund ees ).
Plaan oli hea ent läks nagu alati sellistel puhkudel.
Ukraina ca. pooletuhandele kilomeetrile arvestasin kuus tundi sest puudus vähimgi soov riigis olemise viimasel päeval selle reisi esimene kiirusetrahv saada. Õuelt lahkusin hommikul 5.55 ning koos ( nii enda kui auto ) tankimise ning auto pesemisele kulunud pooltunniga olin piiril enne ühte. Auto paak tasus ukraina poole peal täis panna sest 95E hind oli ca. 7.50 grivnat ( alla 10 krooni ), Poolas sama vedelik 4.30 zlotti ( 16 krooni ).
Enne teeleasumist lugesin foorumitest pisut infot ning otsustanud suuremaid piiripunkte vältida, valisin pisut väiksema ja kõige põhjapoolseima, Dorohusk´a oma Chelm´i linna lähedal. Teiste punktide puhul hirmutati 9-11 tunniste järjekordadega, seal lootsin kiiremini saada.
Neli kilti enne piiri alanud rekkarivist mööda ning ees ainult kaks sõiduautot ! Plaan toimis, saab kiirelt üle ! Ukraina poole pealt fenomenaalse 25 min üle ning üle Bug´i piirijõe ehitatud sillale naabermaa punkti ootama.
Iilge automeri ees. Asi tundus kahtlane ning läksin ette uurima. Oli küll kaks sektsiooni ehk euroliikmetele ja muudele ( loe ukrainlastele ) ent autod valdavalt segamini ning viiest järjekorrarivist kõik suunatud ühisesse pudelikaela mis ei tundunud läbilaskevõimega hiilgavat. Kokkuvõtvalt võib öelda et Ukraina piiri poolel veedetud 25 min lisandus Poola pisut üle viie tunni ning Euroliit sai oma kadunud poja alles peale poolt seitset õhtul tagasi. Automaadikakao maksis 2 zlotti ning mõne aja pärast selle organismist eemaldamine piiripunkti tualetis 1,5 ühikut – muud suuremat teha polnudki sest ilm oli ka vihmane ja termomeeter näitas +13.
Suurem hasart oli kadunud ning kuna mängu tahtsin kasvõi teleri vahendusel näha, sõitsin pisut üle 150 km ning maandusin Ryki asulas ühes motellis ( breakfast not includo ) 60 zlotti eest.
Mängust rääkides siis oolakad oskasid täismaja fännide ees mannetu 1:1 viigi välja võluda ning tagantjärele tarkusena isegi hea et õigel ajal kohale ei jõudnud. Valikmängude järjekordse vooru suurimaks staariks oli siiski Kahke Kaladze kes Tbilisi´s kümneminutilise vahega kaks ilusat kotti oma puurivahi selja taha sahistas, esimese neist veel eriti muljetavaldava. Taevasinistel ei jäänud muud üle kui naeratada ning üksteisele rõõmsalt õlale patsutada.
Pildil tervitab poolamaa venda kes üle kuu aja Euroliidust pagendusel viibis.

Aitab naljast

Olen taaskord seda meelt et mõned lisapäevad veel ning veedan kogu ülejäänud elu siin.
On kaks võimalust - kas leppida oma saatusega ning hakata juuri alla ajama või haarata härjal n-ö. sarvist ning end vägisi teele sundida.
12 päeva on kulunud hetkest mil ukrainamaa pinnale astusin ning homse, laupäeva hommiku olen välja valinud selleks daatumiks mil taaskord liikuma hakata. Sihiks on armas läänenaaber Poola. Kui kauaks sinna jään ning mida teen, pole veelgi suutnud otsustada ent riigipiirini jäänud 500 km jooksul loodan selles selgusele jõuda.
Lenin käis ka kord Poolas ning samal ajal ajasid Nadezda Krupskaja ning Dzerzinski telgis parteiasju, pelgalt jalad telgiukse vahelt paistmas - näis kuidas mul läheb.
Pildil maisipurikas.

Kooliaasta algus.

Isiklikest kogemustest võin öelda et 1. september polnud koolipõlves kõige lõbusam päev. Õigemini, septembri esimene päev oli lõbus küll koos uue vormi, kooli- ja klassiõdede tuules hõljuvate lehvide, arvukate lillesülemite ja muu sellisega ent sellele järgneva üheksakuulise keberniidi oleks võinud seniilsusest pakatavad naisõpetajad endale hoida.
Samas, teekond on nüüdseks läbitud ning allakirjutanu kogemuse võrra rikkam.
Võõrustajapere 8-aastane koolipoiss Nazar oli ka seda meelt et osad vutimängud jäid tagumata, hommikused kella üheksani kestvad uned magamata ning arvukad muudki tähtsad asjad pooleli ent teha polnud midagi - hommikul uus ülikond selga ning kella üheksaks kooliõuele saatusekaaslaste sekka.
Kaks aastat tagasi siin olles olin tunnistajaks tema koolitee algusele ning selle kahe aasta jooksul oli kool uue vastu vahetunud ning tänavu alustas ta oma 3. klassi õpinguid kodulähedases, selle aasta märtsis värskelt renoveeritud ja avatud 8-klassilises õppeasutuses.
Kooliõuel näitasid suurimat elevust välja mõistagi esimese klassi juntsud sest nad polnud endale veel teadvustanud, mille konkreetsega end sidumas on. Vanematel traditsioonilised liigutuspisarad jne.
Ma ei oska öelda, kas poolteist tundi on õige ajaühik aktuse pikkuseks, arvestades et lapsed on suvi läbi ringi jooksnud ning väiksematel puudub kogemus nii pikaks paigalseismiseks ent kõnepidajaid oli palju ning kõigil mõistagi kõvasti tähtsaid nõuandeid algavaks õppeaastaks. Inimestel on keskmiselt ikka kombeks ennast üle tähtsustada ning arvata, justkui on nende suust tulev jutuvada see, mida kõik silmad pärani kuulata tahavad. Platon on kord öelnud et “ loll mees räägib selleks et rääkida, tark selleks et midagi konkreetselt öelda “ ning isiklikult kirjutan sellele steitmendile kõigi liikmetega alla.
Poolteist tundi mõttetuid kõnesid ning paigalseismist selleks et lõpuks ometi fikseerida koolidirektori väljakuulutatud päästev lauselõige : Kuulutan õppeaasta 2009/2010 alganuks ! - pole ehk see mis päevast meeliülendava teeks ent taaskord - mida mina neist asjadest tean ?
Peale klassijuhatajatundi kerge inforünnak ka lapsevanematele ning lõunaks koju. Vahetasime riided, käisime shoppasime koolipoisile vajalikud vihikud-pliiatsid-muu staffi ning sarnaselt paljude teiste peredega tähistasime kooliaasta algust Mäktoonaltsi lõunaga. Kord aastas võib globalistidele ju sõrme anda.
Kuulutan õppeaasta 2009/2010 alganuks !

Donbass Arena

Praeguste plaanide kohaselt toimub 2012. a jalka-EM ühiselt naabermaades Poola´s ja Ukraina´s. Praeguste plaanide seetõttu et seoses kriisi ning ka muidu segaste rahastamisskeemidega on ukrainamaa suutlikkus pooli mänge võõrustada küsimärgi alla seatud ent eks aeg annab arutust.
Teatavaid samme ollakse siiski tegemas ning parimaks näiteks asjade edenemisest oli 28. augusti õhtul suurejooniselt avatud Donbass Arena maa idaosa tähtsaimas tööstuslinnas Donetsk´is.
2006 a. nurgakivi saanud ning ametlikult 50 149 pealtvaatajat mahutavat pesuehtsat jalkastaadioni nimetatakse Ida-Euroopa modernsemaiks ning ehkki ma pole isiklikult kohapeal käinud, ei hakka väidetut ümber lükkama. Pildid annavad aimu et 400 miljoni USD eest on tõepoolest suurepärane tulemus saadud ning nelja-aastane ehitustöö pole hukka läinud.
Donbass Arena sai uueks liikmeks UEFA 5* Elite-staadionite nimekirjas kuhu kuulub pisut üle 20 vutihälli üle Euroopa, kes peavad karmidele tingimustele vastama kaalukate mängude võõrustamiseks. Minimaalselt 50 000 istekohta, väljaku pikkus vähemalt 105 meetrit, valgust 1400 Lux´i jne on ainult mõned nõudmised pikas ning põhjalikus nimekirjas. Inglismaa jalkastaadionitest kuuluvad näiteks ainult kaks väljavalitute sekka: Old Trafford ja Wembley.
Nagu ütlesin, oli avamispidu slaavipäraselt suurejooneline ning millegi arvelt kokku ei hoitud. Esinejate nimekiri eeldatult mitmekesine kuni maailma absoluutse tipuni välja: kohalik täht Svetlana Loboda ( Eurovision 2009 Anti-crisis girl ), vene Dimtsik ( Dima Bilan ) ning võiks öelda suurima rahvusvahelise mõjujõuga meelelahutaja Beyonce, kes spetsiaalselt selleks avaürituseks oma turnee katkestas ( katkestamise põhjust on mõistagi ääretult raske ära arvata - sügav armastus jalgpalli vastu, mis muu ). Beyonce tuli, laulis Crazy in Love + minu jaoks kaks tundmatut pala, kaseeris hunniku rohelise läikega kupüüre ning läks hõlmade lehvides.
VIPtribüün kubises valdavalt kohalikest tuusadest ent ühe vägagi huvitava tähelepaneku võis teha. Et siinsel maal on järgmise aasta jaanuarikuus aset leidmas järjekordsed presidendivalimised, siis käib valimisvõitlus mõistagi juba täistuuridel. VIP´pe tutvustades leidis kaamera kiiresti istuva presidendi Viktor Justshenko ning endise peaministri Viktor Janukovitshi. Kui aga järg jõudis valitsusjuhi Julia Timoshenko, kes ka kandideerib, kätte ekslesid kaamerad tükk aega enne kui ta tavaliselt tribüünilt, n-ö. rahva seast istumast, üles leidsid. Suhteliselt odav trikk mõistagi ent vähemharitud pööblikontingendile tõenäoliselt mõjuv ning muljetavaldav.
Kokkuvõtvalt võib öelda et Donetsk´i Shahtar´i vutimeeskond sai enda käsutusse staadioni mida pole põhjust häbeneda ning ehkki eelmisel õhtul oli Monaco sinivereliste silmade all Euroopa Superkarika finaalis FC Barcelona minimaalset paremust tunnistatud, polnud pettumust ülikonnastatud mängijate nägudelt välja lugeda kui nad tseremoonia lõpus murule astusid. Tulevad uued vastased ja uued mängud ning näiteks Shahtar´i ootavad Euroopa Liiga J-alagrupi kohtumistes belglaste Club Brügge, prantslaste Toulouse FC ning serblaste uhkus FK Partizan.