Volcan de Pacaya

Ootused olid tõesti olemas, kuigi ootuste ning üleüldse unistustega siin elus kipub nii olema et loodud on need selleks, et nad puruneda saaks.
Põhimõtteliselt oli valida kahe ekskursiooni vahel. Esimene oleks alanud juba kell kuus hommikul ning tagasi kuskil kahe paiku, teine algamas kell kaks ning tagasi hilja õhtul.
Valisin teise variandi justnimelt seetõttu et näha pimeduses hõõguvat laavamassi ning kõike sinna juurde kuuluvat ja ei pidanud pettuma. Oh ei.
Bussi umbes 30 matkalist ja teele. Kaks korda ajas bussijuht ( pump-püss kogu aeg üle õla rippumas ) järskude tõusude juures mootoris vee keema ning oli vaja seda juurde valada ent kohale saime.
Vulkaan ise on ca. 2650 m kõrgune ent päris tippu mõistetavalt asja pole. Buss jättis meid 1800 m peal maha ning vaja oli tõusta veel 600 m. Kes soovis, võis endale matkakepi üürida, sest tõus oli tõesti järsk. Kes soovis, siis kohalikud talumehed pakkusid võimalust hobuse seljas üles saada, n-ö. teenus nõrgematele ja ameeriklastele. Hobustest on muidugi kahju sellise koha peal, peavad nad ju kiviklibu, juurte ja lahtise mulla peal järsust nõlvast ülekaalulisi turiste päevast päeva üles vedama ent elu juba kord on selline.
Paari peatust tehes saime päris kiiresti kõrvalasuva mäe otsa ning vaatepilt mis avanes kõrvalasuvat, laavat väljapurskavat vulkaani vaadates, oli muidugi super. Esimesed poosetamised kaamerale ning kui ma eesti lipu välja võtsin, siis selgus et meie grupis oli veel üks maarjamaa rändur ning samaegselt mäe otsas olevas teises grupis veel üks paar ent sellest hiljem.
Pildid tehtud, hakkasime siis vulkaani ennast vallutama ning mööda jahtunud laavat ( mille kohta on küll vist ka oma termin ent ma ei mäleta seda praegu ) üles rühkima. Välja jõudsime kohta, kus värskelt väljunud, ca 2300 `C laava ladestus ning sõna otseses mõttes oleks võinud käe sisse pista. Ma pole suurem asi vulkanoloog ( võimisiganes ) ent puhtalt loogika ütleb, et selliseid aktiivseid vulkaane, kus nina sõna otseses mõttes laava sisse pista võid, ei tohiks väga palju maailmas olla, kui üldse on.
Või ütleme siis, et vähemalt Eestis neid teab-mis-mitu pole.
Hämarduma hakates oli elamus muidugi veelgi suurem ning pimedas joonistusid ilusti välja kahe allavoolava tulejoa kontuurid. Ei, super.
Tuul tõusis ning keerutas tuhatolmu piisavalt selleks, et kõik riided ning jalanõud halliks muuta. Läbi tshungli tagasi laskudes oli juba pilkane pimedus ning kükloobilambid, mis paljudel otsa ees olid, kulusid marjaks ära.
Väsinuna jõudsime linna tagasi kuskil peale üheksat õhtul.