Neljas riik - Guatemala

Hommikul siis paati ning raske südamega tuli saarega hüvasti jätta.
Hommikuses paadis kohtasin ühte Ukraina paari, kes olid vastupidises suunas oma reisi tegemas ehk Costa Rica`st alustades lõpp-punktiks Cancun ja sealt tagasi Kiievisse. Vestlus nendega sujus edukalt kuni hetkeni, mil teatasin et olin see suvi ligi paar nädalat nende kodumaa vaatamisväärsustega tutvumas ja nad uurisid seepeale, et mis mulje jäi? Ütlesin siis ausalt nagu asi oli, et parim asi nende maal on Odessa naised, kõik muu on üks bardakk ning peataolek. Siis millegipärast meie jutt vähenes. Ehk peaks järgmine kord diplomaatilisem olema. Ehk ei.
Sadamast võtsin siis pileti ning varsti näidati ka buss ette. Hmm, selline madal chickenbuss, kuhu suured tsumadanid laoti külgmisest küljeaknast tahaistmele ja kui enam ei mahtunud, siis katusele. Sõit võis alata.
Belize ennast oli üle saja kildi veel ent tee oli suht ok ning see läks ruttu.
Siis piirile, kuigi see meenutas totaalset ehitustöömaad ning eriti aru ei saanud, kuhu suunas nüüd astuma peab hakkama. Lisaks, nagu buss enne tõkkepuud seisma jäi, kubises bussiümbrus kümnesendilisi rahapakke käes hoidvatest rahavahetajatest. 38 Belize dollarit ( 190 krooni ) pidi riigist lahkumismaksu tasuma, muu sai siis Guatemala valuutaks, nimega quetzal, ümber löödud. Eks kurss on sellistel vendadel muidugi vilets ent pisut taskuraha on vaja mõne kümne vahetad, siis vahet pole.
Belize`st välja ning naaberriiki sisse ilma mingite probleemideta.
Peale piiripunkti algas aga kruusatee ja ma et mida kuradit? Teades Guatemala lähiajalugu, siis eriti kerge riigiga tegu pole viimane kümnend välja jätta ent kurat kruusatee ? Kiirus kuskil 50 sest rohkem lihtsalt ei saanud, sead jooksevad ruiates mööda teed ringi, hobused jalutavad vabalt, hirmsa tolmu käes pestakse pesu tee-äärses jões ning riputatakse kuivama, hamburgerid kandikul kerge kile all jne.
Õnneks algas kuskil 30 km järel asfalt ning kuigi treppis oligi, kadus tolm ära.
Mingil hetkel jõudsime siis Floresesse ning sain hostellist voodi eesti rahas 37 krooni eest ehk suht ok hind. Hostel ise oli ka ok ja Flores oli ka ok ent palju üle ühe päeva seal linnas midagi teha pole. Muidugi võib Tikal`i tshunglitemplit vaatama minna ent ma olen maiade ajalooga juba kursis ning loobusin. Üks variant oleks öösel kell pool neli olnud minna päikesetõusu sinna Tikal`isse vaatama, aga mingu nad persse, 400 krooni eest päikesetõusu imetlema. Teine, mida seal väga reklaamitakse, on tshungliretked, nii 5-6 päevased. Minuarust on see ka suht mõttetu eriti seda arvestades et satud kokku mingite fruktidega ning siis tuleb neid kogu see aeg kannatada. Pole minu rida.
Oli mis oli, täna hommikul kell seitse võtsin ette teekonna Guatemala City`sse. Oli valida esimese klassi buss ( wc ja kont sees ) kell kümme ja teise klassi oma ( wc`d netu ja tuulutuse eest hoolitsevad lahtised aknad ) siis see kell seitse. Esimese hind eesti rahas 250, teisel 120. Sõiduaeg pidi olema sama ehk kaheksa tundi ( naerukoht ).
Üle 500 kildi kanabussiga ei sõida mitte kuidagi 8 tunniga ära, seda teadsin ma juba ette ning võtsin siis selle odavama variandi. Kanu päris ei veetud ent mingeid raudlatte ning kahtlase vedelikuga kanistreid küll + hulk kohalikke + eesti turist.
Kustkohast me kõik läbi sõitsime, ohoo ... Lõpuks läks maantee nii treppi ära, et ei tahtnud istmelgi enam püsida. Mägedest üles, mägedest alla ( tunneleid meil pole ) ning siis kui see kaheksa tundi oletatavat sõiduaega täis sai, näitas silt Guatemala City 169 km.
Noh, kell kuus ehk 11 tunniga olime kohal. Uurisin natuke kaarti ning taksojuhtide ahvatlevatest pakkumistest loobunud, leidsin siinsamas normaalse hotelli 10 USD eest.
Ei teagi veel täpselt ent tõenäoliselt olen siin veel teisegi öö et siis Antiqua`sse sõita, vulkaanidele külla.
Pildil kruusatee Guatemala poolel.