Kuuba sigarid, mis muu ...

Panen kirja järjekordse loo sarjast ” see saab vist ainult minuga juhtuda ”. Teinekord on küll tunne justkui osaleks kuskil tõsi-tv`s, aga asja juurde.
Enne kuubamaale saabumist ei teadnud ma sigaritest halligi, ma ei häbene seda mitte tunnistadagi. Umbes samamoodi oleks võinud mind maailmaturule plutooniumi ostma saata, lõpp-tulemust teame me kõik.
Seal, tänu arvukatele kogemustele ning verbaalsetele läbikäimistele kohalike ärikatega, sai mulle selgeks et näiteks need Guantanamera sigarid mida valdavalt lennujaama tax-free`d müüvad ning lennuki teenindav meeskond – on paras põhk.
On kolm marki, mida väga hinnatakse ehk Cohiba, Montecristo ja Romeo y Julieta. Parimaks ning hinnatumaks peetakse neist Cohiba`t.
Ja nüüd tänase loo juurde.
Lennukile sain pileti 19F seega taha otsa ehk tere tulemast! taaskord 15 cm reavahe.
Vahekäigus oma koha poole minnes peatas stjuard mu kinni ning ütles, et kuna ma olen nii pikk vend, siis võin hoopis seitsmendasse ritta istuda ehk ritta, mille juures on keskmised avariiväljapääsud. Seal eesolev rida puudub ning saab vabalt jalad täies pikkuses välja sirutada. Istusin akna alla, minust pisut lühema ent kaks korda laiema neegri kõrvale. Võtsin kotist eesti-hispaania sõnaraamatu välja et sirvin seda lennu ajal, muud nagunii teha pole ning keelt on oi-kuidas-vaja. Neeger viskas pilgu raamatu esilehe ning ütles puhtas vene keeles et kas olen esimest korda selles piirkonnas. Ma et jah ning et keel ei taha mitte kuidagi õnnestuda. Tema siis rääkis, et on kuubalane ent viimased 30 aastat Kiievis elanud, kus on naine, neli last ning omistab koduelektroonika kauplust. Nüüd hakkas aga Havana`sse vanaduspõlveks maja ehitama. Praegu sõidab Cancun`i et kuuba viisat pikendada ( see osa jäi mulle küll ebaselgeks, aga eks ta ise teab asju paremini, miks kuubalasel kuuba viisat pikendada on vaja ), paar päeva pidu panna ning siis tagasi lennata. Rääkisime veel tühjast tähjast ning ma jäin magama, kuna öösel bussis eriti magada ei saanud.
Ärkasin maandumise ajal üles ning välja minnes küsis ta minu käest et kas ma sigareid kaasa ostsin. Ma et ei, mul pole nendega midagi teha. Tema siis, et ta Mehhiko sõbrad tellisid rohkem ning tal on 50 ühikut ( maale tohib 25 korraga tuua ), kas ma viitsin pool tollist läbi viia? Ma et ok ning heitsin igaks juhuks pilgu kasti, et seal tõesti sigarid on, mitte mingit valget pulbrit a`la ” viitsid selle paki üle viia ”. Olid vähemalt pealmises reas ning ütlesin, et pole probleemi.
Läksime siis koos passikontrolli, ma sain esimesena kiiresti läbi ja läksin oma tsumadani lindilt ootama. Vaatasin tagasi ning ta seletas seal midagi piirivalvurile ega saanud veel tulema. Mis seal ikka, läksin siis aulasse ning jäin ootama et saadetis üle anda. Ootan. Ja ootan. Ja ootan. Ootan. 20 min. Pool tundi. 45 min. 50 minutit ootasin ära ning kõndisin minema.
Ma ei tea, mis temaga juhtus või mida talle pahaks pandi.
Tean aga seda et mul on praegu karp kõige kallemaid kuuba sigareid, millede tükihind tubakas.ee andmetel: Cohiba Esplendidos – on 420 krooni. Ehk 25ne karp maksab eestis 10 500 krooni.
Ma ei tea, kas see on praegu ka minu elu hind ning kas mehhiko mafia koostöös ukraina ning kuuba kolleegidega on mu kannul juba. Kui kokku saame, annan muidugi talle ta noosi kätte, muidu ei oska ma muud teha kui endale jätta.
Originaalid need igal juhul on, kõik sertifikaadid ning valmistusnumbrid olid karbis kaasas.
Pole vaja filme vaadata, enda elu on piisavalt huvitav.