Caye Caulker

” Slou daaan, maaan ” hüüab rastapea mulle vastu kõndides ” ära kõnni nii kiiresti ”.
Viimast soovitust tuleb tahest tahtmata ka järgida, sest saare keskosas, palmide ja bungalow`de vahel, tuul ei liigu ning õhk seisab. Ülihelikiiruseid siin nagunii ei arenda.
Belize City`st 32 km ja 50 minutilise paadisõidu kaugusel oleva saare motoks ongi ” Go slow ” ja seda tuletatakse sulle kogu aeg ka meelde.
Tükike ehtsat jamaikamaad otse ranniku lähedal, keset Kariibi merd, on üks peamisi rändurite peatuspaiku siinses väikeriigis. Paljud sõidavad siia sooritamaks sukeldumist Blue Hole 40 meetri sügavuses õõnsuses, paljud lihtsalt saare hipiliku atmosfääri pärast. Mis on Blue Hole, saavad lugejad ise taaskord netiavarustest välja kaevata, ma ei viitsi seletama hakata.
Ma kuulun viimaste, atmosfääri nautijate hulka ning pole pidanud pettuma. Õhtul ringi loivates, sooja meretuult sisse ahmides ning rannas olevat muusikat nautides meenus koheselt Koh Phangan`i saar taimaal. Sundimatu keskkond, kus igaüks võib lihtsalt nautida hetke. Puuduvad viietärni hotellid, mäktoonaldsid ning blingivad ööklubid ent see-eest on meri, rõõmsad inimesed ning kiiret kuhugi.
Eelmine õhtu City majutusasutuses ööbides tutvusin paari hollandi paariga, kellest ühega koos paadimatka siia ette võtsimegi. Sadamasse jõudes viskasime kotid selga ning kõmpisime kõige kaugemasse nurka, kust saime endale täiesti taskukohase hinnaga bungalow`d otse mererannal. 140 krooni kogu majakese eest, millest kümne meetri kaugusel löövad lained randa ning paadisilla lõpus on bambuskatus koos kahe võrkkiigega – seda pole üldsegi palju, leian mina.
Jään siia kaheks ööks sest on vaja edasi liikuda. Muidu poleks üldse välistatud, et jääksingi siia aastaks või paariks. Kohalike ” supermarketite ” seina peal oli arvukalt kuulutusi, milles siinsed majutusasutused-restoranid otsivad endale küll kokki, küll köögitöölisi. Keedaks paari aasta vältel mõnes siinses restoranis putru ning naudiks reggaerütmidest, muretsemata tuleviku pärast.
Õhtul bungalow juurde tagasi jalutades sõitis mulle vastu end pot`ist totaalselt segi vedanud rastapea ning laulis oma, raggamuffin versiooni Jingle bells jõuluviisist. Minuni jõudes hüüdis et ” hei, hazzitkoin ” et siis ... tasakaal kaotada ning põõsaste ragisedes kraavis maanduda. Chill.