Lebo

Saare teine päev on möödunud analoogiliselt eelmisega.
Jume parandamine, ohtra vedeliku tarbimine ning võrkkiiges vedelemine on peamised märksõnad, mis siinset elu kõige paremini iseloomustavad. Päike, palmid ning valge liiv miksituna reggaemuusikast on selline kooslus mida võiks kauemgi nautida.
Saarel, jättes välja paari ehitusega seotud veokat ning traktorit-ekskavaatorit, puuduvad autod ning liikumiseks kasutatakse elektrilisi golfikärusid ja rohkelt jalgrattaid. Golfikärudega veetakse nii kaupa kui ka inimesi ning neid on võimalik ka rentida. Tegelikkuses selleks aga vajadus puudub sest kuigi pikkust on saarel pea 6 km, on aktiivne osa mahutatud paari kilomeetrise rajooni sisse ning kõik vajalikud toimetused saab ka jalgsi tehtud.
Õieti on saar kaheks jagatud, seda tänu hurrigaan Hattie`le, kes siin oma tegusid mõni aasta tagasi korda saatis. Pooldumiskohas on ka kõige parem ujumisrand, kuigi vesi on piisavalt soolane et seal pikemalt tahtmist olla oleks.
Huvitav on kohalik keel, creole. Justnagu inglise keel ent hirmsa murdega ning rääkides rõhutatakse sõnu justnagu oleks midagi tähtsatki öelda. Rastapead viljelevad muidugi oma, raggamurret, mida kuulates ei saa kunagi muiet tagasi hoida.
Homme hommikul lahkun siit aga esimese laevaga kell 07.30 et City`st kell pool kümme teekonda Guatemaala ning selle väikelinna Flores`e poole alustada. Eelinfo põhjal peaksin seal neljatunnise bussisõidu järel olema ent ma kahtlen sügavalt selle fakti paikapidavuses.
Guatemaala`s tahaks paaris väikelinnas käia ning pealinnas Guatemala City`s mõned päevad veeta ent mingeid kindlaid plaane pole. Päev korraga.