Vulkaani otsa minek

Ega Guatemala mingi kerge riik oma ajaloo poolest pole, tõdesin juba eelmine kord. Kodusõda lõppes kümme aastat tagasi ent ebakindlus püsib siiamaani.
Esimene päev siiajõudes käisin pangast raha välja võtmas, nimelt saalist letilt, mitte automaadist. See ei tunnistanud ühtegi kaarti ning nendega oleks võinud passianssi mängida. Panka sisenedes seisis trepil pump-püssiga turva, sõrm päästikul ning teine samasugune kohe peale välisust, turvaväravate kõrval. Turvavärav ise panka sisenedes on samasugune nagu lennujaamades lennukisse minnes ehk piiksub vähimagi metalli peale. Turist võis küll niisama läbi marssida oma kotiga ning talle vaid naeratati.
Pump-püssidega vendasi oli kogu pealinn täis. Praktiliselt igas suuremas poes seisab üks ning siis veel paarikaupa tänavatel. Nende meestega eriti nalja teha ei viitsi, tõenäoliselt on päästikusõrm üsna kiire. Lisaks on niisama turvasid kas lihtsalt kumminuiadega või revolvriga varustatuna, mõni neist turvadest on sama pikk ning peenike nagu nui ta vööl ent ju ta oma eesmärgi täidab.
Pealinn ise, vaatamata niigi suurtele turvameetmetele, on tuntud röövimiste – varguste poolest ning õhtusel ajal ei soovitata eriti ringi hulkuda. Mina midagi kahtlast ei märganud ent ega ma ei laiutanud ka oma maise varaga. Fakt on see, et ka öises Tallinnas liikudes leiavad turisti kõhul rippuv väärtuslik kaamera, sendine kuldkett kaelas ning kolm käe peal, uued omanikud, ammugi siis siin.
Teine, mis silma torkas oli kerjuste suur hulk. Varasemates riikides oli mõni üksik tänaval, käsi pikalt, siin on olukord pisut teine. Ligi 13 miljonilisest elanikkonnast üle poole elab vaesuses ning see paistab väga selgelt tänavapildis välja.
Kesklinn ise, varajastel hommikutundidel, oli üpriski saastatud – ilusti nägi, mida sisse hingad. Peamised saastajad on needsamad kanabussid, mida liigub sadu ning mille omanikud naeraks su välja kui CO numbritest ning ülevaatusest neile rääkima läheksid.
Bussijaamu on siin ka mitmeid ning kolmemiljonilises linnas, kus liiklus on äärmiselt kaootiline, nende vahel vahet teha praktiliselt võimatu. Igal firmal oma pluss veel kanabussidele mitu jne.
Eile linnas lonkides kõndisin suurima poole et lähen uurin, kuidas täna siia, Antigua`sse pääseks. Sellest ma lõpuks aru ei saanudki sest see kuhu sattusin, oli totaalne turg. Riideid, toitu, ninni-nänni, kõike võimalikku ning võimatut. Ja millised kogused !!! Kulukaid ise oli kindlasti miljard, kui mitte rohkem. Kõik mõistagi originaalid ning ka vastava väljanägemisega. Samas olid vist ka õmblustöökojad ning hulgilaod, igal juhul määrad oli megad. Särke – pluuse samamoodi, pea kõik leibelid esindatud: Tiisli, Toltse, Tommi ja Kroko-firma toodangu hinnad algasid 25 kroonist ilma mingit moodi tingimata.
Lapstööjõudu oli ka hirmsat moodi kasutusel nagu ka muidu tänavatel näiteks kingaviksijatena. Seal vedasid umbes 10-aastased poisid endasuuruseid kulukahunnikuid seljas edasi-tagasi.
Oli, mis oli, täna hommikul saabusin siia 40 000 tuhandega väikelinna, endisesse riigi pealinna Antigua`sse. Et see paikneb 1600 m kõrgusel, on ka temperatuur pisut jahedam ning peab pikki käiseidki kasutama.
Kell kaks lähen ainukese lähiümbruses aktiivselt toimiva vulkaani, Volcan de Pacaya, otsa ronima. Ootused on suured, seda enam et peaksime seal ka pimeduse saabudes olema, mil on võimalik väljapurskuvat laavat helendamas näha. See selgub siis.