La Habana Aeroporto

Magamise seisukohalt pooleldi nokkimisena möödunud bussiöö järel olen järjega tagasi lennujaamas ning pisut alla paari tunni kohtumiseni Jakovleviga.
Väljas on kuskil + 27 ning vägagi hakkab tunduma, et ka sel aastal tulevad mustad jõulud. Kolumbia kokaiinimägede vahele selle paari järgijäänud nädalaga plaani jõuda pole.
Siin lennujaamas istudes olen mõelnud Eesti Välisministeeriumile ühe taotluse ning noodi teha.
Taotlus on seotud võimalike kuuba turistide külaskäikudega maarjamaale ning selles palun mulle isiklikult teada anda mõne kuuba sigarimüüja või taksojuhi saabumisest eestimaa pinnale. Luban isiklikult 24h ööpäevas tema kõrval viibida ning kas siis vastavalt ” Sigars, mister ( sir, my friend, amigo ) ” või ” Taxi, mister ( sir, my friend, amigo ) ” talle karjuda. Muidu ununeb tal kodune tunne ära ning juba paari päeva pärast võib meie avaralt kodumaalt ära hakata tahtma. Seda ei saa lubada ning ma seisan isiklikult selle eest hea.
Ok, ma saan tegelikult väga hästi ka nendest vendadest aru. Esimesed teevad lihtsalt oma tööd, taksojuhid aga teatavasti rahvust ei oma. Neid jagatakse kulbiga ühisest katlast igale maale kvootide kaupa ning nemad pole süüdi et taksojuhtideks sündinud on. Juku küsis ju ka emalt, et kuskohast taksojuhid tulevad ?
Noot Välisministeeriumile on seotud aga Eesti lipu esindamatusega siinses lennujaamas. 128 riigi trikoloorid ripuvad rõõmsalt laes ent Eesti ( tõsi, ka Läti ja Leedugi ) hiilgab oma eemalolekuga. Isegi Ukraina ja Valgevene on olemas, Arubast rääkimata. Ma ei viitsi enda täissuuruses kaasasolevat lippu ka ohverdada, nii suur patrioot ma ka pole. Pealegi läks see juba pagasi hulka.
Muidu aga hakkab see reisiosa lõppema. 12 päeva siin saarel jätsid unustamatu mulje ning on tõepoolest, mida mäletada ning tagantjärele taga nutta. Ma ei tea, kas ma tulen siia veel kunagi tagasi, sest nii mõni muugi riik ootab läbikäimist. Tegelikkuses ju on riikidega niimoodi, et kõige parem variant oleks igas neist vaid korra käia, sest siis uudsusest tingituna ei märka maa pahupooli. Või need negatiivsed faasid ei jää domineerima. Uuesti saabudes hakkab mingil hetkel paratamatult ” eelmine kord oli rohi rohelisem ning taevas sinisem ” faktor tööle ning enamusel juhtudel pettud.
Saab siis näha, kuidas selle saarega on ent inimeste enda pärast tuleksin siia iga kell.
Jah, kohalike elu pole meelakkumine, see pole kellelegi saladuseks. See aga ei vähenda nende siirust ning elurõõmu ning nad ei karda seda välja näidata oma suure ja sooja südamega.
Lõpuks olekski mul kaks küsimust:
KUIDAS ON VÕIMALIK SEDA MAAD MITTE ARMASTADA?
KUIDAS ON VÕIMALIK NEID INIMESI MITTE ARMASTADA?