Saare viimased päevad

Viimased kaks täispäeva olen lihtsalt lebotanud ning ajal kuluda lasknud.
Kolmapäeva hommikul käisin raudteejaamas ent rongiaeg ei istunud mitte kuidagi ning tagasisõit saab ikkagi ööbussiga toimuma. Ehk siis reede hommikul kell seitse pealinnas ning tagasilend Cancun`i päeval kell üks.
Päeval uimerdasin mööda linna ning istusin välikohvikutes nautides veel viimastest hetkedest siin riigis. Üks välikohvik asus peamise turismitänava lõpus ning seal istudes sai väga hea pildi siinse turismitööstuse tegutsemisnippidest.
Tänava lõpus oli väike kurv, mille taga pargipinkidel, puu all päiksevarjus istus neljaliikmeline vanameeste orkester, kes rahulikult suitsu pahvis. Kui järjekordne turistide grupp saabus tänava otsa, andis viimasena olev suveniirimüüja orkestrile märku ning need asusid koheselt ” Guajira Guantanamera ” lauluga peale. Päev otsa päikese käes olnud lontis nägudega turistid jõudsid tänavalõppu, kus giid neile juba päeva 325. kirikut või muidu ” tähtsat ” hoonet tutvustama asus. Hoone asemel jooksid nad hoopis orkestrit pildistama ja filmima ning kodustele materjale näidates on kahvanägu õnnest segane: ” Te ei kujuta ette, nad seal kuubamaal vist kogu aeg mängivad pilli. Ükskõik kuhu me oma grupiga ka ei läinud, kostusid lauluhelid ”
Pildistamine, filmimine ei olnud tasuta mõistagi. Ja nii uus grupp ja uus.
Samamoodi tasub näiteks pealinnas ettevaatlik nn. poseerijate pildistamisega olla, kes tavatsevad peamiste turismilõksude läheduses istuda. Mina olin asjadest lugenud ning kui mõni vanamees tegi ettepaneku teda pika sigariga pildistada ilusas, päiksepaistelises kohas, kus ka kõige viletsama seebikarbiga saab suht pandava pildi, keeldusin viisakalt.
Tegelikkuses mulle meeldib inimesi pildistada ning väga palju ka seda teen, sest ( kohalikud ) inimesed oma igapäevatoimetustes jäädvustatuna su kompuutrisse või paberkandjale toovad hulga paremini need valitsenud emotsioonid taaskord meelde vs. klõpsid poolprofessinaalide poosepilte.
On teatav filosoofia, justkui inimest pildistades võtaksid tüki tema hingest jäädavalt ära ent ju ma siis omamoodi barbar olen, kuna ka selle reisi ajal olen parimad pildid saanud siis, kui pildistatav pole osanud seda aimata. Kirikuid, hooneid, mälestusmärke, linna panoraame, puid jne. on ka huvitav jäädvustada ent riigile annavad õige värvi tema elanikud.
Õhtul käisin siis pesapalli vaatamas selle Kanada venna Carlosega. Mängisid kohalik linna sats ning just see pealinna klubi Industriales, kelle staadionil käisin ning kus mul pilte teha ei lastud.
Klassivahe oli märgatav ning kodumeeskond sai mis tolmas. See polnudki aga kõige tähtsam, sest palju suurema elamuse sai publiku kaasaelamisest. Trummid mürtsusid ning publik tantsis ja elas omadele kaasa. Publikuhulka on raske arvata ent kuskil 10 000 ligi ehk oli. Inimeste keevaverelisus lõi välja ka eri meeskondade poolehoidjate vaidlustes. Ehk meiegi reas, mis oli üks parimaid mängu jälgimiseks, istus kummagi poole fänne ning ning vaidlustes oma meeskonna kaitseks ei säästetud emotsioone. Kusjuures käsikähmlusest oli asi kaugel ehkki näod olid karjumisest punased ja sülge lendas, kätega shestikuleerimine sinna juurde. Tõenäoliselt oli süsteem sama nagu räpis on battle-võistlused, kus üks-ühe vastu pead vastaspoolt verbaalselt lööma, sest rohkearvuline sõduritearmee vaatas asja tuima näoga pealt. Mul, kuuba keele mitteoskajana, jäi taas palju kogemata.
Kuna see oli mu elu esimene pesapallimäng, siis ei oodanud ma et see nii kaua kesta võib. Kella kaheksast õhtul praktiliselt kella üheni öösel. Kauem olen vaid austraaliamaal kriketit vaadanud, sest need mängud kestavad kuni seitse tundi, mida ehk ei olegi nii vähe.
Nüüd jäid kannikad betooni peal ( pinke meil ju pole ) istumisest ikka päris kangeks, aga asi tasus end ära. Pilet oli muide 50 eesti senti ehk üsna taskukohane.
Ongi enam-vähem kõik siit linnast. Kahe tunni pärast algab 13 tundi kestev 860 km bussisõit pealinna suunas ja homme samal ajal peaksin taaskord Põhja – Ameerika pinnal viibima.