Uus päev, uus riik.

Esmaspäeva hommikul siis Antigua`st minema ning plaan nägi ette kella üheksase väljumise pealinna ja sealt üheteist ajal El Salvadori poole ajama. Plaan oli paberil hea.
Tegelikkuses sai meie mikrobuss minema alles 09:40 kuna oli vaja rahvast peale korjata, kotte katusel kinni siduda ning tankimas käia. Sellegipoolest olin optimistlikult meelestatud ning arvasin et jõuame ... kuni teetöödeni ning totaalse ummikuni. Kilomeeter tunniga jne. Bussijaamas olin natuke enne kahteteist ning järgmine buss väljus pool kaks. Samas, iga halb on ka millekski hea, nagu selgus. Ootesaalis istudes hakkas mu kõrval olev mammi minuga vestlema ning sellest vähesest, millest aru sain, selgus et kuna ma olen soltero ( vallaline ), siis täpselt tema kodusolevale tütrele paras. Tõsi, mammi enda vanust arvestades on tütar kuskil 45 – 50, aga see polegi vist tähtis. Arvestades et siin peetakse esmapilgul mind 75% sakslaseks ja 25% hollandlaseks ( kuubamaal olin 98% juhtudest sakslane ), siis kuna aega oli, asusin maarjamaa presentatsiooni tegema, mis sisaldas lisaks hispaaniakeelsete brozüüride tutvustamisele ka rahatähtede näitamist ning trikoloori vooru. Rahatähtedest niipalju, et näitan 25st ja 10st, sest kahest ei julge selle ilmetuse tõttu esile tuua. Lipuga läks nii, et lõpuks soovisid kõik kohalikud ootesaalis olijad sellega ning minuga poseerida ning nüüdsest on vähemalt 15s kaameras ja mobiilis sinimustvalge koos maa esindajaga olemas. Taaskord, kui keegi Välisministeeriumist juhtub lugema, siis arve eestimaa propageerimise eest on minu poolt koostamisel.
Buss oli hea ning ruumikas. Enne bussi astumist otsiti muide kohalikud reisijad politsei poolt läbi, turistile naeratati.
Bussis endas pandi praktiliselt koheselt Steaven Seagal`i 2007 aasta Urban Justice jooksma. On täiesti uskumatu, aga ükskõik kuhu maailma nurka sa ka ei lähe, bussides domineerivad Seagal ning J-C Van Damme. Seda konkreetset filmi olin juba kuubamaal kaks korda näha jõudnud ( lisaks kaks korda Van Damme kõige uuemat pärlit ) ent selliste äärmiselt raskesisuliste ning üle mõistuse keerulise süzeemuuvidega linateoseid mu pea alles peale kolmandat-neljandat korda alles jahvatama hakkabki. Lühidalt ( kuigi saate ise aru, lühidalt sellista asja on võimatu teha ), ühe lausega selliste filmide sisu kokku võttes: peategelase naine ( tütar, poeg, ema, isa, naaber, naabri koer, kolleeg, alluv, muidu hea inimene ) tapetakse ära ning on vaja kätte maksta.
Noh, peale seda kui kuskil 150 pätti olid loojakarja saadetud, jõudsime piirile.
Piiril, bussist väljatulles, koheselt taas valuutaärikad oma kümnesendiste rahapakkidega nagu shaakalid kallal. Kuna ka mul oli 170 quetzal`esit veel alles, siis tuli ära vahetada, kuna väikeriikide valuutat üldjuhul peale piiri vahetada ei õnnestu. Üks ärikas võttis siis kalkulaatori välja ning näitab et 13 USD ( El Salvadoris kehtib justnimelt see rahaühik ) ja vaatab veel tõsise näoga otsa ( tegelikkuses saab 170 eest pisut üle 22 USD ). Lõpuks sain siiski 21 ühe teise käest kätte.
Piiril probleeme polnud, nii ühest riigist välja kui teise sisse kiirelt. El Salvadori sisenedes templit ei löödud, kuid eks nad ise teavad asju paremini.