Reede ja kuueteistkümnes

Hommik algas sellega, et tööle sõites sain 20 km jooksul kaks korda politseile puhuda ja oma karskust tõestada. Ju oli keegi anonüümse vihje neile jätnud ent mind nad nii kergelt kätte ei saa.
Tööpäev oli huvitav. Nagu selgus, rääkisin eile mingi väiksema ülemusega ning sellel oli valitsevast situatsioonist oma arvamus. Täna viibisin seal kuskil kolm tundi, teha polnud õieti midagi, sügasin vaid neidsamuseid, sama tegid ka teised mehed ( välja näitasid justkui hull töö käiks ). Kuskil kümne ajal tuli peaboss kohale ning ütles, et neil kahjuks tööd pole pakkuda, et on isegi siin suurel objektil all-hankijad ning vaid laupäevani, homseni tööl. Ma ütlesin well, teil pidi ju kõvasti tööd olema. Ongi, ainult eri poolel linna, järgmine nädal on nad näiteks lõunaosas ( siit about 50 km läbi tsentrumi ). Ma ütlesin ok.
Läksin käisin siis selle horvaatia mehe juures ning seal saan esmaspäeval alustada. Asi seegi praegusel ajal, niikaua kui kuskilt midagi paremat ei tule.
Midagi näitab ka see, et nende soome vendade kaheksakümnedollariline töö lõppeb ka homsega ära, kuigi ka seal kinnitati, et seda piisab pikemaks ajaks. Lihtsalt oli vaja paar idiooti väikese palga eest paari vaheseina maha lammutama. Nii et ka nemad on esmaspäevast ratastel taas ning tööd otsimas.
Kuna siin ehitatakse ka laupäeviti, lähen homme veel mõnda linnaosa kammima, nagunii targemat teha pole. Kaotada pole eriti midagi, ainult võimalus parema tunnipalgaga töö leida. Sellest, miks praegu niivõrd põhjalikult ehitustööd otsitud saab, räägin millalgi tulevikus. Teatavad asjad on lihtsalt selgemaks saanud.