Korvpall on parem kui seks

Selle teisega on lihtsalt suht kitsas olnud viimasel ajal.
Kohalikest naistest, vähem kohalikes naistest, nende ilust võimillestiganes räägin ma järgmine kord.
Kui paljudel inimestel, kolides teise kohta elama, läheb nn. integreerumine vägagi valuliselt, sest ei suudeta keskkonda sulanduda, siis mul pole kunagi sellist muret olnud.
Sellele on paljuski kaasa aidanud mu korvpalli harrastus. Teadmatutele niipalju, et mingi eriline zonglöör pole ma kunagi olnud, lihtsalt alustasin harrastusega liiga hilja. Mingil hetkel märkasin siiski, et tehniline vajakajäämine on võimalik vägagi edukalt asendada võitlusvaimu ning äärmise nahhaalsusega ja tänu sellele olen pinnal püsinud. Politseiniku ( mängija kes omadele väljakul liiga teha ei lase ) roll pole tundmatu. Mängust eemaldamisi on rohkem, kui mõnel mehel ninakarvu.
Uude kohta kolides olengi ühe esimese asjana üles otsinud võimla ning uurinud väheke asja. Käinud alguses lihtsalt paari trenni kõrvalt vaatamas ja vältides päris lopuhhidele enda maha müümist läinud siis mingil hetkel küsima, et kas kampa ei mahuks. Ja alati on mahtunud.
Ja nii ta läheb, alguses teed vendadega koos trenni, siis käite mängimas koos, siis saunaõhtud, siis nädalavahetustel väljaskäimised, siis minu tutvustamine oma tuttavatele, siis trennikaaslaste naiste ( kui on normaalseid ) põrutamine jne. Klassika.
Ning tõesti, läbi selle harrastuse olen igal korral väga kiiresti väga palju sõpru, tuttavaid leidnud ning palju meeldivaid hetki kogenud.
Eile, olles pühapäeval leidnud kohaliku kossukompleksi, läksin õhtul sinna vaatama, et mida teha annab. Võtsin asjad kaasa, et äkki saab pisut loopida, pole teab mis ajast palli puutunud.
Ühel väljakul tehti sooja mänguks ning kuna tundus suht norm. punt olevat, küsisin, et ehk saaks koos nendega trenni tegema hakata. Ei, neil on mehi küllalt - sooja tegid viiekesi... Küll, siis küll.
Läksin teise väljaku äärde, kus parasjagu lõppes mäng ning algas poolaeg. Küsisin siis seal ühe satsi käest, et kas pole mehi juurde vaja, tuleksin meelsasti trenni. Mis trenni, kas sul on asjad kaasas, küsiti. Mida krdit? Meil sai üks vigastada ning oleme neljakesi väljakul, vaheta riided ära ning tule kohe teiseks poolajaks mängima. Mis siis ikka, tegin nagu kästud ning olingi varsti platsil. Mängust endast pole küll midagi positiivset öelda. Kui ikka oled kuskil veebruari alguses viimast korda tõsisemalt patsutanud, siis igasugune tunnetus on täiega kadunud. Pluss veel klassikaline enda kinnitõmbamine peale paari üleväljaku jooksmist. Et siin kütmist ei harrastata, oli ka saalis temperatuur, ütleksin madal ning sooja isegi joostes, ei saanud. Pähe me muidugi saime ent teisel poolajal enam vahe ei suurenenud.
Pärast siis küsisin, et millal trennid on. Mis trennid, naerdi. Täitsa ok vennad, sama suhtumine mis mul endalgi. Andetud treenivad, ässad käivad ainult mängimas. Iga esmaspäev hakkavadki mängud nüüd olema.
Järgmine esmaspäev ongi just nende vastu, kelle käest kõigepealt käisin mängimisvõimalust uurimas. Võib niimoodi olla, et mõnel neist on peale järgmise esmaspäeva mängu vägagi hästi meeles üks viletsat inglise keelt rääkiv vend. Ja võib-olla et selle mehe naine või mees kuuleb ka mu tegemistest enne magamaminekut.
Elu lihtsalt on selline.

PS. Pildil olevatel pallidel puudub antud kirjutisega igasugune seos ( toim. )