Kolm meest ja auto. Kaks autot. Pagasist rääkimata

Laupäeva öö, kell on kohe kolm saamas ning Saksamaa juhib esimese poolaja järel Costa Rica vastu 2:1.
Palju on juhtunud, palju on veel ees.
Alustama peab ehk nädala algusest kui algas tunduma, et töö mida tehtud saab, pole ehk päris see millega ka järgmised 50 aastat end ära elatada. Pluss veel rahadega, palga maksmisega tekkisid jamad. Ja üüri tingimuste eest, milledes elasime ( 12 inimese peale üks WC ning dush, kust juba kolmanda inimese järel soe vesi ära lõppes ), küsiti mõistusevastaselt palju - AUD 130 nädalas. Ühesõnaga, kapriisid lõid välja, raha mis kätte jäi tundus väiksena ning konkreetne töö hakkas vastu.
Kirjutasin, et elasin ühe soomlasega samas majas,aga ta sõber töötas ka veel samas kohas ent elas teises majas. Kõik siis mineviku vormis, kuna esmaspäeva õhtul võtsime kolleegiumi kokku ning jõudsime arusaamisele, et persse, kaua sellist pornot küll enam teha ei viitsi. Et Jarnol elab mingi a la onutütre vanatädi või misiganes Brisbane`s kes oli lubanud tööd vaadata, polnud otsuse langetamine raske. Teeme veel kaks päeva tööd ning finito.
See on hea Working Holiday Visa puhul et mingit töölepingut pole ning põhimõtteliselt võid minema jalutada, millal soov ilmneb. Kolmapäeva hommikul teatasin siis Vicki`le, et homme lahkun. Ta ütles ot ok, aga et ma rääkigu ise Anthony`ga ( istanduse omanikuga ). Anthony jalutas siis hommikupoolikul ja jõudnud minu rivi juurde, ütlesin et lahkun homme s.o. neljapäeval.

Anthony: Kuidas läheb, big fellow ( suur vend )?
Mina: Ok, kuule ...
A: Noh?
M: Mul on täna viimane päev ning lahkun homme.
A: Ou fuck, big fellow, kuhu minna kavatsed?
M: Brisbane tõenäoliselt
A: Fuck, big fellow, sa olid parim töötegija ju siin
M: Ma tean ent ma pean minema.
A: Krt, ma hakkan igatsema su järgi.
M: Nojaa, aga ...

Ja nii see karjäär siis läbi saigi selles firmas. Iseenesest tõesti, kõik oli ok, ka tööväline jõusaalis ning kossu mängimas käimine ent siiski.
See, et ma parim töötegija olin, pole ju midagi imekspandavat. Osa asju siin elus, näiteks Merle Palmiste seksikus ning Sepo Seemanni huumorimeel, on kaheselt mõistetavad. Mina pole neist aru saanud veel ent paljud väidavad, et need on täitsa olemas. Osad asjad taas on ilmselged - kaasaarvatud see, et kui mul piisavalt tahtmist on, võin palju ning efektiivselt tööd teha.
On mis on, igal juhul neljapäeva hommikul kell seitse tankisime paagi täis ning võtsime suuna Sydney`le. Sinna sellepärast, et nad oli ostnud väikese Toyota Liteace bussi endale kuu aega tagasi ent see oli seal ühe soome vanapaari juures hoiul.
Tagasihoidlikud 1024 kilomeetrit näitas Mildura`st Sydney`sse kui hommikul minema hakkasime. Kolm meest ning nende varustust täistuubitud väike Daihatsu läbis selle vahemaa koos peatustega ning minu juhtimisel alla üheteist tunniga. Tasast sada sõitsin kogu aeg ning sujuvalt läks. Pisut tiirutamist pealinnas, pisut rohkemgi tiirutamist äärelinnas maja otsides ning natuke peale seitset olime õue peal.
Raimo ja Kaarina, 35 aastat Austraalias elanud ning nüüd pensionil olev vanapaar võttis meid kuuma sauna ja frikadellisupiga vastu. Ja pole pole raske arvata, et peale neid kahte projekti unega probleeme oleks olnud peale nii pikka päeva.
Iseenesest pole ma kunagi enne tuhandet kilomeetrit päevas ise sõitnud ning väga rängalt see ei tundunudki. Teed on head ning liiklus hõre. Sõitsime ikka vahepeal tõeliselt lagedate väljade vahel kus sadu kilomeetreid ühtki suuremat puud märgata polnud ning vahepeal lihtsalt kümneid kilomeetreid sama sirget lasid. Palju liiva, põõsad ning lambaid mahtus teekonnale.
Reede hommik algas nende bussile uue aku ostmisega, kuna vana oli ära koolenud. Kuskil kaheteist ajal alustasime sõitu Brisbane poole, ees ootamas uued tuhat kilomeetrid. Vahemaad on siin ikka päris soliidsed, tuleb tõele näkku vaadata. Tuhat kilomeetrit kaardil väga sind edasi ei vii arvestades, et rannajoont maal on kuskil 25 000 km.
Ma oleksin võinud ehk rohkemgi sõita täna ent teise auto juht polnud erilises vormis ning peale 450 km läbimist keerasime väikelinna nimega Port Macquarie kus peale väikest otsimist leidsime backpackerite place ning end ankrusse heitsime.
Homseks ( tänaseks ) jääb siis veel 550 km.
Auto kohta peab praegu küll ainult kiidusõnu ütlema. Eilegi täislastiga võttis kuus liitrit sajale ning ka sõita oli hea nii pikka maad. Kui homme Brisbane jõuame, olen kolme ja poole nädalaga üle 3500 km sõitnud, mida ehk ei olegi nii vähe. Samas, selleks see ostetud saigi, et maad näha ning ringi liikuda.
Vahepeal on Saksamaa 4:2 võitnud ning varsti algab Poole ja Ecuadori mäng.

11.juuni

Nonii, jälle on aeg edasi läinud.
Oleme üle ööpäeva juba Brisbane`s olnud ja ei oska muud öelda kui ainult positiivset.
Selliseid muuve on juhtunud siinoleku ajal, mida eriti oodata ei oleks osanud. Kui Austraalia mandril on kokku kuus osariiki pluss veel Tasmaania saar, siis kolme nädala jooksul jõudsin juba neljandasse osariiki. Autoga on tõesti üle 3600 km läbitud ning mitmes kohas elatud ja tööd tehtud.
Praegune elamisvariant tundub täieliku müstifikatsioonina. Kui Milduras elasime kuuekesi about 15 ruuduses toas ja maksin selle eest AUD 130 nädalas, siis siin elame eramajas linna ühes presthiizikamas rajoonis, mul on suur tuba koos laia voodiga ning elamise eest ei maksa midagi. Kuigi sugulane on ühe soome kuti oma, pandi nad kahekesi tuppa ning mina, kui suurem mees, sain oma toa. Täielik müstika.
Bassein on õues ning Lapimaalt toodud palkidest ehitatud saun selle kõrval.
Kolm nädalat on olnud kihutamist Ameerika mägedel - kord üles ja siis taas alla.
Milduras hommikul tööd alustades näitas kraadiklaas +3 tõenäoliselt, siin näitas täna hommikul kell seitse, kui lõpetasin Argentiina ? Elevandiluuranniku mängu vaatamise, kraade 19,3. Päeval oli täielik shortsi ja t-särgi ilm. Sellisest talvest hakkan juba lugu pidama.
Homme on siin riiklik püha ent teisipäeva läheme tööturvalisuse kursustele, et saada sertifikaat ehitusel töötamiseks. Neljatunnise kursuse järel saame nn. blue card`i, millega saab siin osariigis ehitustöid teha. Teistes osariikides on mõistagi omad kaardid nagu ikka siin maal need asjad on. Iga osariik on riik riigis.
Põhimõtteliselt peaks töökoht ka olemas olema, umbes kümme minutit autoga ent see selgub järgmine nädal. Kõik tundub liigagi heana, et tõsi olla ent eks see varsti näha ole.
Lõpuks ometi sain oma tahtmise ning pääsesin peresse elama. Selle kahe õhtuga pererahvaga vesteldes olen rohkem kohalikust elust teada saanud, kui eelneva kolme nädalaga. On see ju suhteliselt loogilinegi, kuna teiste samasuguste backbackeritega koos elades palju kohaliku eluga kokku ei puutu.
Pererahvas ise on u. 60sed, naine soomlane ning mees inglane ja Austraalias elanud üle 35. aasta. Seega saab mõlemat keelt rääkida ning palju õppida kohalike elanike tõekspidamistest ja arusaamadest. Ehk siis asi, mida siia otsima tulin ning mida tavalisel turismireisil eluilmas kogeda ei saa.
Net`iga on ka hästi sest, kuigi nad ise siin suured huvilised pole ning endal neil on vaid dial-up modemisüsteem, siis õue peal jalutades leidsin avatud wi-fi võrgu ning seda saab nüüd julmalt ekspluateerima hakatud.
Ühesõnaga, kui poolgi praegusest elust tõeks osutub, oleme taaskord tipus.