4. Juuni

Võibolla sai eelmises kirjutisel kellegile väheke liiga tehtud. Võibolla.
Nimelt eile veendusin, et meie rühmas naiste osas see olukord päris nii lootusetu pole. Mõned naised on võimalik, kui mängida hämara valgustusega ning kasutada ohtralt tuntud kosmeetikafirmade tooteid, ilusaks juua. Tõsi, selleks peab head jooki olema. Ja palju.
Pisut pean korrigeerima ka arvamust kohalikest öölindudest. Eelmisel laupäeval lihtsalt vist oli mingi selline pubiõhtu, kus kaal ukselt edasipääsemiseks minimaalselt 90 kilo pidi olema. Või näitasid enda silmad kahekordselt teatavaid asju.
Eile, käies diskoteekas nimega Doms, oli juba pilt juba vägagi teine ning hoopis meeldivam. Ja pole tarvis vist lisada, et seal hakatakse käimagi nüüd edaspidi.
Rahvas oli teistsugune ning ka muusika pubiroki asemel tantsimeseks sobivam. Iseenesest pole ju vahet, kui oma kambaga liikvel olla ent mingil määral ikka üldine olustik, rahvas ning ka muusika, mis tuleb ju korda läheb.
Muidu läheb elu vaikselt ning lõpuks ometi tunnen, et hakkan kohanema. Ma ei kujuta ette, miks see niikaua seekord aega võttis ent vahet pole. Võibolla karm kampäkk pööbli ellu oli see, mis alguses ära blokkis. Sellegipoolest, kui keegi pakuks mulle praegu kolme tütart ning poolt kuningriiki, kaua ei mõtleks.
Ent siiski, sellist madalseisu nagu mõni aeg tagasi, enam pole.
Tööga olen harjunud ning ka mõttega et lihtsalt tuleb end kell kuus üles ajada. Vahepealsel perioodil sai kell kuus alles magama mindud stabiilselt. Ent eks sellisedki ajad on taas tulevikus ees, kui saab päevavarga rolli sisse elatud.
Töö oli paar päeva füüsiliselt kurnav ning siis mingi aeg psüühiliselt ent nüüd olen juba nii ära mandunud, et võiks jätkata seda lõpmatuseni.
Valutumale kohanemisele nii tööl kui ka elukohas aitavad edukalt kaasa ikkagi norm. naabrid. Seda faktorit ei maksa kunagi alahinnata.
Siin on praeguseks kogu maja rahvast täis saadud ning seltskond on äärmiselt kirev ent väga kokkuhoidev ning sõbralik. Mõistagi, kui ühes majas elab 12 inimest, siis jäädakse vägisigi teinekord teineteise teele ent õhkkond on sellegipoolest väga mõnus.
Shotlane, inglise tüdruk, kanada poiss ning tüdruk, belglane, prantslane, rootslane, soomlane, kolm sakslast ning mina on praegune koosseis. Aeg-ajalt mõned liikumised toimuvad, aga tuumik püsib samana.
Ilm on olnud ilus v.a. üks päev kus vihma kätte jäime. Päeviti on olnud 17 - 18 kraadi ning öösiti kuskil 3 - 4 ehk talve kohta päris normaalne ikkagi. Mõnel palavamal päeval saab ka t-särgi ning shortsidega hakkama ent mitte iga päev.
Kui mingi aeg tagasi nentisin et pole kohalike loomi silma hakanud, siis nüüd olen vähemalt känguruid looduses näinud. Mingi päev viinamarjaistanduses töötades kuulsin iilget müdinat taga lähenevat ning pead keerates märkasin nelja kängurut lähenevat. Loivasid sellisete kolmemeetriste hüpetega must mööda oma teed. Tuleb tunnistada, et nad on kasvult suuremad, kui mida olen ette kujutanud.
Kartmatud on nad ka, sest üks päev hommilul tööle sõites üks isend lihtsalt istus keset teed ning alles siis kui buss ta ees peatus, loivas minema. Aeg-ajalt on teede ääres märgata kängurute korjuseid, millede jagamist raisakotkad omavahel klaarivad. Rekkamehed lihtsalt pidid gaasi vähendamata teel olevatest loomadest üle sõitma ja ega muud moodi vist pole mõeldavgi. Suurtel liinibussidel on siin esiklaas osaliselt rauast võrguga kaetud, eks ikka sel samal põhjusel, et kui mõni loom ette hüppab.
Üks asi, mille järgi pisut igatsust tunnen, on põhjamaade suvised valged õhtud ning ööd. Siin on ikkagi nii, et peale päikseloojangut poole seitsme paiku on minutite küsimus, kui väljas kotikas on.
Muidu aga päike särab ning talv on täies hoos.