Töö algus

Kaks päeva on taas möödunud.
Eile hommikul lahkusin siis Adelaide`st. Saab näha, kas sinna sellel reisil enam tagasi juhtun. Tõenäoliselt ei, ent eks see näha ole, on ju palju muidki paiku siin, kuhu jõuda tahaks.
Minema hakates näidati mulle kaardi pealt, et paaris kohas võiksin kängurutega ettevaatlik olla. Mõtlesin, et tegu on naljaga, ent tõesti, paaris kohas olid märgid väljas. Tõsi, maantee oli eraldatud võrk- või traataiaga neis paigus ning ühtegi looma mulle küll silma ei jäänud. Seega pole ma veelgi kohanud ei kängurut, ei koalapeeri ega ka vombatit.
Kilomeetreid sihtkohta Mildura `sse oli umbes 406 ning rahulikult paari peatusega kuskil viis tundi kulus. Auto kohta tahan niipalju öelda, et kui ta lõpuni mõtleb vastu pidada, siis tulevad suht odavad kildid igatahes, sest nüüdki võttis alla 20 liitri kogu maa peale, mis polegi nii vilets näitaja. Eriti, kui bensuliiter maksab alla 13 krooni. Igal juhul esimesed tuhat kilti on auto ennast heast küljest näidanud.
Siia sõites vahetasin ka osariiki ning taaskord pidi ka kella keerama, seda siis jälle pool tundi edasi ehk teisisõnu, Eestiga on nüüd seitse tundi ajavahe. Osariikidest vahetasin siis South - Australia Victoria vastu. Siin on üks piirimärkidest.
Victoria osariigis on kasutusel narkotestid autojuhtidele, siin selle kohta silt ning mida mõni mees asjast arvanud on.
Teepeal sain esimest korda ka loodusest mingit ettekujutust. Palju põlispuid, palju lagedust võiks kokkuvõttes öelda. Aga ilus, eriti meeldisid mulle põlispuudest alleed tee ääres, mida päris arvukalt oli. Muidu on aga asustatus suht hõre, millest võib ka aru saada, sest minu mäletamist mööda on Austraalia rahvaarv kuskil 20 miljonit ( + 106 miljonit lammast ) ning pindala piisab, selle arvu ei oska siiski käisest praegu tõmmata. Igal juhul see 400 kilti, mille ma eile läbisin teab mis mitut senti kaardil edasi ei anna.
Mildura enda kohta mul ka veel praegu suurem info puudub. Rahvaarv on kuskil 40 000 ning paistab mingi kuurortlinn olevat. Vähemalt ringi sõites hakkas vähemalt viissada tuhat hotelli silma. Hästi ilus ning hoolitsetud linn paistab olema, niidetud muru igal pool, palmipuid piisavalt ning palju rohelust üleüldse.
Tuntud ühe suurema veinitootmispiirkonnana ning seetõttu mõistagi on ümbruskonnas ohtralt istandusi.
Naisega, kelle kaudu nii elamise, kui töö nüüd sain, Vicki, sain kokku ühe nende hostelli juures. Pabereid täites ütles ta mulle, et olen teine eestlane tema juures tööl. Küsisin, kas eelmine on läinud. Jah, pidi olema. Rõhutas mulle mitmeid kordi, et töö juures pean hoolas ning kiire olema. Tõesti, päris mitmeid kordi rõhutas, seega pole vist vaja palju mõelda, miks see teine eestlane ära läks. Ma ei hakanud küll ka üle küsima, ega eks see suht selge on. Seega tuleb mul siin hakata veel ka rahvuslikku töömoraali kergitama. Tõsi, ega minagi siia laulatatud pole, võin ju ka ükskõik millal kinga saada.
Siis sõitsime elupaika, milleks on üks neljatoaline maja äärelinnas. Praegu elame siin kaheksakesi, aga voodeid on kaheteistkümnele. Seltskond on mõistagi taas väga kirev ning rahvusvaheline. Kolm sakslast, belglane, rootslane, shotlane ja inglise plika. Täitsa ok seltskond, tegelikult väga mõnus seltskond, võib praegu öelda.
Töötegemine algas kohe täna hommikul peale, siis laupäeva hommikul ning kuna rahvast meie kambas kokku on 35, siis buss, nn. tööliste buss tuli kell 06.30 järgi. Peab ütlema, et teab palju üle 5 kraadi õues polnud. Majas ka mõistagi isolatsiooni pole ning ka radikas on ainult suures toas. Ent mulle jahedas magada meeldib.
Pool kaheksa hakkas tööpäev ning tööks on viinamarja istikute/puude piiramine/okste lõikamine ehk kerge töö tegelikult. Ja seda ma vist hakkangi siin päevast päeva tegema ning saab näha, kauaks huvi jätkub. Hooaeg ise, siis piiramise hooaeg kestab septembrini ehk kevadeni.
Kuus päeva nädalas võib töötada ning tunnihinne on 14.90 .
Hommikune jahedus vahetus peagi päiksega ning sai t-särgi väel olla, seega täitsa ok.
Iseenesest tööd tuleb teha küll, seda öelda ei saa. Istanduse omanik käib kogu aeg ringi ning uurib elu. Ent eks see nii peabki olema, tema ju palga maksab. Ise ta tundub päris normaalne olevat, seda mõistagi hetkeni, kui saabast saan. Päid siin pidi lendama küll päris tihedalt. Elu näitab.
Internetiga on nii et siin majas meil pole ning ükski avatud wi-fi võrk ka ei ulatu. Küll pidi aga linnas vähemalt üks avatud olema. Saab ka raamatukogus ( avatud seitse päeva nädalas ) kasutada, seda asutust lähen homme uurima.
Kui veel kas kossu või jõusaalivariandi leiaks, võiks küll siia pikemalt jääda ning reisiraha teenida, aga eks see tõesti näha ole. Kossuvarustust olen siiski poolteist kuud juba kaasas tassinud ning erinevaid maid ning maailmajagusid talle tutvustanud, nüüd võiks tolmu ära pühkida.
Rubriigis Saatuse Iroonia tahan täna seda öelda, et Bangkok`is olles tegin paar pilti ka õhtustest bussidest, mis inimesi töölt koju viis ja kus need suht tülpinud nägude ning klaasistunud silmadega kaugustesse vaatasid.
Täna töölt tulles oleks sama mõjuva pildi võinud ka meie kambast & bussist saada.
Nüüd aga sünnipäevale ning diskotama pärast.