Iga algus on raske. Jee, jee, raisk.

Eile sain siis taaskord seda kogeda, kuivõrd raske on jälle otsast alustada.
Tõenäoliselt tuleb järgnev väide mu blogi kõigile kolmele lugejale suure üllatusena ent palgatöölise elus on vähem glamuuri ning teravaid elamusi, kui ränduri ning seiklusmehe omas. Ma tean, ma tean, te vaidlete vastu, ent nii see on.
Algas see hommikust peale, kui siiski hea kaardiga ei suutnud kohta üles leida. Täielik tsäkkpott. Mitteleidmisele aitasid väga tõhusalt kaasa siinsed teeviidad, mis igalpool mujal, kus allakirjutanu on roolis olnud, üldjuhul on olnud suured, valge kirjaga sinisel taustal. Siin on need umbes samasuured nagu linnas tänavate nimede omad ning juhtumisi oli vajaliku tee viit veel võsa sees ka. Närvikava oli igal juhul testimisel hommikul kella 7.30 ning 8.00 vahel. Kuna kedagi ei liikunud, mõtlesin juba lambakarjalt küsida juhiseid. Lambad on aga teadupärast lollimad loomad maailmas ( lollide nägudega vaatasid eile hommikulgi ) ning vaevalt nad siiski aidata oleks osanud.
Lõpuks jõudsin väikese hilinemisega kohale, kuigi hilinemist vihkan. Ok, siis tibutas veel udukat ning kerge tuulgi oli ning mis te arvate, kui mingi vend kuus kuud tööd teinud pole, kas on viitsimist? Ühesõnaga tekk torgib ning padi on paha.
Ütleme nii, et kui eile oleks mu kõrval kas Türgi või Kreeka hävitaja peatunud ning küsinud kas ma ehk eelmise nädalavahetuse Eurovisiooni ( go, Lordi ) pealinna ei sooviks sõita, poleks vaja olnud kaks korda küsida. Selline pisohv oli, et ...
Aga ei, neil oli ju vaja eile kokku põrgata Egeuse mere kohal.
Kui midagi positiivset kogu faking päevast otsida, siis konstanteering, et maailm on ikka väike. Nimelt oli see õunakasvataja, kelle juures ma nüüd kaks päeva oma närve testisin, välislätlane, nimega Juris Skabe. Tõsi, siin elab juba aastast 1952, aga sõjapõgenik temagi ning läbi Rootsi ning Saksamaa lapsena siia jõudnud.
Vaatasin kohe alguses, kui mulle andmed anti, et kahtlane nimi.
Üks kuulsamaid Juris`eid Läti`st väljaspool on kossukohtunik Juris Kokainis. Me oleme Margusega alati mõelnud, et kuidas krt teda üldse üle piiri lastakse nime poolest. Kas tal on mingi erivolitus valitsuse poolt vä?
Aga raske on alustada küll, tunnistan veelkord.
Ok, olen ennegi elus kannapöördeid teinud ning kas siis riigisiseselt või ka üle piiride lihtsalt läinud ning nullist alustanud. Aga viimasest muuvist on täpselt viis aastat ning see oli juba meelest läinud.
Mis seal ikka, siin pole muud suunda kui ülespoole. Pärast kindlasti isegi naeran neid ridu lugedes ent eile huumor eriti ei maitsenud millegipärast.
Igal juhul eesmärk on nüüdsest end siin ära elatada ning võimalusel ehk midagi ka reisimise jaoks kõrvale panna. Deebet - ning krediitkaardid lõikame pooleks ning kümnete Eestist saabuvate rahakaartide eest ostan Tallink`i aktsiaid ( vt. Uue Aasta lubadused ). See lihtsalt on nii läbipaistev ettevõte, mis dividende kunagi maksta ei kavatsegi.

PS. Tagasisõidu pileti saaks 10 000 eest ...