Tsunami

Niisiis 26. detsember 2004.
Nagu paljudes teisteski tsunami hävitustöö ohvriks langenud randades, saabus ühtäkki haudvaikus ja vesi tõmbus kümneid meetreid tagasi. Turistid, kohalikud ning paljud lapsed jooksid sinna, kus alles oli olnud vesi ning hakkasid kalu ning teokarpe korjama, need kui olid jäänud äkki kuivale ning hulpisid liiva peal.
Siis äkki kostus kärgatus ning kõik haistsid, et midagi on korrast ära. Peagi oli näha lähenevat, umbes kolme meetri kõrgust lainet ning rahvas hakkas jooksma randa tagasi. Kes üritas palmi taha peitu pugeda, kes mõne ehitise. Loodusjõudude vastu aga ei saa ning laine pühkis kõik oma teelt, lüües üle saare keskel oleva maakitsuse, teiselepool asuva liivarannani välja.
Mõne hetke pärast saabunud teine, hinnangute järgi juba 6-8 m laine, viimistles hävitustöö täielikult.
Kuna levisid kuuldused uutest lainetest, hakkasid inimesed kiiruga üles mägedesse ronima, keegi ei jõudnud kaasa haarata ei vett, süüa ega ka medikamente. Kanderaamidel veeti kaasa raskesti vigastatud, kelle haavadele üleval tegid öösel sääsed ning muud putukad liiga.
Hommikul hakati vaikselt alla tulema ning pilt mis avanes, oli mõistagi nukker. Tee rajamine oli raske, kuna kõik oli kokku varisenud ning olemasolnud teed pikalikukkunud puid ning sodi täis.
Nagu kirjutasin, kuskil 70% ehitistest hävis ning neljandik saareelanikest kadus. Eeldatavasti on kadunud mattunud paarimeetrise liivakihi alla ning elavana kedagi enam näha ei õnnestu. Kuigi, Elviski ju elab ent siiski ...
Mu enda üks parimatest sõpradest oli sel saatuslikul hetkel Khao Lak`i saarel ning tagasitulles olid tema muljed mõistagi vapustavad. See saar nimelt sai veel rohkem kannatada, kui rohkem enam võimalik on. Ka tema rääkis sama asja, äkildane haudvaikus ning midagi justnagu on õhus oodata. Ning siis näed kaugelt veeseina tulemas. Tegi pilte, jooksis ülespoole, tegi taas paar pilti, jälle jooksis. Mingil hetkel ütles, hakkas vesi juba saavutama ta jalgu ning tal oli kaks võimalust, kas varjuda ühe hoone taha või kiiruga raadiomastist üles ronida. Valis masti ning järgmisel hetkel tagasi vaadates nägi kuidas seesama hoone justkui tikutoos minema pühiti.
Rannal olnud hotellidest jäi üks püsti ning tagasi tulles põhjamaa talve jaanuari alguses olid tal ainukeste asjadena katastroofihetkel seljasolnud t-särk ning shortsid.
Vennal on nüüd kaks sünnipäeva aastas.
Ka pääsenute kohta räägitakse siin jutte. Näiteks üks inglise turist olevat olnud kanuuga lahesopis parasjagu ukerdamas, kui see juhtus ning esimene laine tõstis mehe laineharjale ning viskas üle sellesama maakitsuse teisele poole ja ta pääses kriimustuseta. Uskumatu, aga ju see nii siis oli.
Mälestusmärke on paar, saare keskel on taraga piiratud aed ning paarile suuremale puule on seotud linte ümber ning asetatud mälestustahvleid. Üleval, 186 m merepinnast kõrgemal asuval vaateplatvormil oli ühele inglise noormehele pandud mälestustahvel.
Jalutasin eile õhtul ja tundsin, et see saar pole siiski minu maitsele. Kuidagi liiga väike, ülerahvastatud ning lärmakas. Lihtsalt mõne kohaga saad touch`i, mõne kohaga ei. Põhiline asi, mille pärast siia tullakse on ju sukeldamine, see taaskord mind eriti ei tõmba. Arvan, et käin täna pärastlõunal sellel Rannal ära ning homme sõidan Phuket`i ja olen ühe öö hoopis seal. Lihtsalt täna siin jalutadeski sai paari tunniga ring peale tehtud ning avatamisrõõmu enam pole. Olen ka enne kuulnud, et kui sukeldumisfänn pole, siis üle kolme öö siin vastu ei pea ja see peab paika.
Phuket`is olles olen käinud läbi kõik tähtsamad turismipõrgud lõuna-taimaal ning usutavasti edasistel reisidel käin neist suure kaarega mööda. Aga samas, korra võib ju neis igaühes ära käia. Linnukesed kirjas.