Koh Phangan - Koh Phi Phi

11 tundi kestnud ning sadu kilomeetreid vett ning maismaad seljataha jätnud reis tõi mind õhtul kella kuueks Koh Phi Phi saartele, täpsemini suuremale neist Phi Phi Lay`le.
Et tegu oli korraldatud tripiga, siis sujus see suhteliselt sujuvalt. Vahepeal Surat Thani`s oli paar momenti, kus bussist maha tulles tuk-tuk tuli, viskas asjad peale ning viis kuhugi linna-äärsesse söögikohta, kuskohast järgmine tuk-tuk veerand tunni pärast edasi eskortis järgmisse kohta. Aga lõpuks jõudis ka suur buss rahvale järele ning sõit Krabi poole võis alata. Rahva all mõtlen ma siis ennast ning kolme iisraeli tüdrukut, keda 45 kohaline buss transportis kuskil kaks ja pool tundi. Ju see ikka ära tasub, nelja inimest vedada, see pole mõistagi taas minu probleem.
Sellistel reisidel kohtad väga-väga palju nn. ühekordseid tuttavaid. Kellega kas sõidad mingi jupi koos, või elate kõrvuti või juhtute koos sööma kuskil võimidaiganes. Mõnus on lihtsalt lobiseda mingi hetk ning siis taas lahku minna, kumbki oma teed.
Iisraeli tüdrukutega sai samuti räägitud. Nad olid oma kohustusliku armeeteenistuse sooritanud, naistel on see kaks aastat, meestel kolm seal maal ning nagu nende paljud eakaaslasedki, läksid ka nemad peale sellist ajuloputust väheke maailmaga tutvuma. Tai, Laos ning Kamboodza oli nende programmis ja tundusid ülimalt rahul olevat oma eluga.
Kell pool kuus saabusin siis siia ning leidsin peagi öömaja. Hinnad on siin taas pisut kallimad kui eelmises kohas ehk olen kogu aeg ülespoole läinud. Majutuses 500 bathi on kondita tuba ning 1000 kondiga, hea bungalow on kuskil 2000 - 2500. Internetiminuti eest tuleb igal pool 2 bathi välja käia.
Veel ei teagi, mitu ööd olen, kaks kindlasti, eks siis vaatab edasi. Tõenäoliselt olen siiski kolmanda ka ehk eesti keeles, kuna täna sai alles õhtusuus saabutud, siis kaks tegusat päeva oleks saarel.
Taustaks niipalju, et Phi Phi Lay saar kannatas detsembris 2004 suuri kahjusid tsunami tagajärjel. Erinevatel hinnangutel 60 - 70% hoonetest hävines täielikult mõne hetkega ning umbes 1300 inimest, neljandik saareelanikest, hukkus.
Poolteist aastat on läinud ning otseselt esmapilgul midagi silma ei hakanud, küla on pea täielikult taastatud ehitiste osas ning ehitustöö käib veelgi. Eks haavad kohalike elanike südameis on visamad kaduma, ent seda keegi välja ei näita. Naeratuse saatel läheb elu edasi.
Aga tsunaamist räägin homme täpsemalt.
Kaua aega pole olnud populaarset rubriiki Sellised Asjad Juhtuvad Ainult Minuga.
Hommikul kohvit pakkides lukustasin selle igaks juhuks, klambritel on lukud ning keskel on vöötkood. Ok, kunnossa, võti taskusse ning jehhat. Kohale jõudes võtit taskust võttes seda mõistagi polnud. Taskus polnud. Kohver lukus, teine võti kohvris. Bingo täiega. Täisväli + tsäkkpott. Mõtlesin mida fakki nüüd siis teen. Ok, proovime, väänasin võtmerõnga sirgeks ning viieminutilise urgitsemise peale sain mõlemad lukud lahti. Tõsi, oma keerukusastmelt kohvrilukud pole sealt tipust ent siiski.
Igal juhul, seekord veel vedas. Kõik on joomise tagajärg.
Korrutan iga hommik endale peeglisse vaadates ning hambaid pestes ? joo vähem, joo vähem. Ei, ikka on vaja, ju ma lihtsalt olen selline. Lihtsalt Gabriels.